Kurbustunne

Savannah tõmbas tekid üle pea. Täna oli olnud tõsiselt kehv päev.

Täna ei suutnud Savannah koolis millelegi keskenduda. Ta oli väsinud, pettunud ja kurb. Tema kõhus oli raske tunne, mis ei läinud ära. Päeva lõpuks tahtis ta vaid laua alla roomata ja peitu pugeda.

Viimasel ajal oli Savannah peaaegu kogu aeg kurb. Tema sõbrad olid püüdnud teda rõõmsaks teha, kuid mõnikord ei tahtnud Savannah nendega koos olla. Nad tundusid alati nii õnnelikud. Mõnikord ta arvas, et nad oleksid ilma temata õnnelikumad.

Mis mul viga on? imestas Savannah. Miks ei saa mina olla õnnelik nagu kõik teisedki?

Ta tundis end sama külma ja üksildasena kui hallid pilved väljas. Ja nüüd tahtis ta lihtsalt magada.

Savannah kuulis, kuidas tema magamistoa uks avanes.

„Savannah,” ütles ema voodiserval istudes, „mis viga?”

„Mitte midagi,” ütles Savannah. „Ma olen lihtsalt väsinud.”

„Oled sa kindel?” küsis ema. „Ma olen sinu pärast mures.”

„Kõik on korras,” ütles Savannah.

„Olgu.” Ema tõusis püsti. „Ära unusta, et saad minuga kõigest rääkida. Ma armastan sind.”

Savannah jäi õhtusöögini voodisse. Ta ei suutnud õhtul magama jääda. Tema aju ei lakanud kõigele mõtlemast.

Järgmisel päeval tundis ta end ikka kurnatuna. Oli järjekordne pikk päev. Savannah jõudis koolist koju ja istus köögilaua äärde. Ta ohkas ja vaatas aknast välja. Lund sadas taas.

„Savannah?”

Savannah pöördus ja oli üllatunud, kui nägi vanaema tuppa astumas.

„Tere, vanaema,” ütles Savannah. „Mis sina siin teed?”

Vanaema võttis istet. „Su ema tahtis, et ma tuleksin,” ütles ta. „Ta on sinu pärast mures.”

„Ma olen lihtsalt väga väsinud olnud. Aga kõik on ikkagi hästi,” ütles Savannah.

Vanaema naeratas õrnalt. „Kas ma rääkisin sulle kunagi sellest suvest, kui vanaisa ja mina kolisime?”

„Ei, vist mitte,” vastas Savannah.

„Ma olin kogu aeg kurb,” ütles vanaema. „Tahtsin olla õnnelik, aga ma lihtsalt ei hoolinud millestki. Tundsin end nii üksildasena.”

„Aga sul olid vanaisa ja mu ema.” Savannah põrnitses oma jalanõusid. „Miks sa end üksildasena tunneksid?”

„Ma ei saanud aru, mis toimub,” ütles vanaema. „Ma polnud kunagi varem sedasi tundnud. Lõpuks läksin arsti juurde.”

„Mis juhtus?”

Vanaema pani oma käe tema ümber. „Sain teada, et mul on depressioon.”

„Nii et sa lihtsalt tundsid kurbust?” küsis Savannah.

„Ei, depressioon on midagi enamat kui lihtsalt kurbus,” selgitas vanaema. „Minu kurbus ei tahtnud ära minna. Ma nägin vaeva, et teha kõiki asju, mida ma tavaliselt tegin. Ja mul oli raske suhelda teiste inimestega, isegi oma perega. Ma tõesti vajasin abi.”

Savannah vaatas üles. „Millist abi?”

„Arst selgitas, mis valesti oli, ja me koostasime plaani, kuidas saaksin ennast paremini tunda,” rääkis vanaema. „Aga mõnikord tundsin end ikkagi kurvana. Ma veetsin palju aega palvetades. Kui tundsin end üksildasena, siis kujutlesin Päästjat enda kõrval istumas. Tundsin end Temale mõeldes paremini.”

Savannah vaatas väljas olevat lund ja vabises. „Ma tunnen ka palju kurbust. Püüan end õnnelikuna tunda, aga mõnikord ma lihtsalt ei suuda, ja siis olen enda peale pahane, et ma nii tunnen.”

„Ma tean seda, kallis.” Vanaema kallistas Savannah’t. „Mina tunnen ka nii mõnikord. Aga sa ei ole üksi. Ma armastan sind, sinu vanemad armastavad sind ning Taevane Isa ja Jeesus Kristus armastavad sind. Nad mõistavad sinu valu ja ei jäta sind kunagi.”

Võib-olla on vanaemal õigus, mõtles Savannah. Ma ei ole üksi! Raske tunne Savannah’ kõhus ei tundunud enam nii raske.

„Ma arvan, et ma peaksin emaga rääkima,” ütles Savannah. „Ta tahab ka mind aidata.”

„See on suurepärane mõte!” Vanaema võttis Savannah käest kinni.

Savannah naeratas ja toetus vanaema õlale. Ta ei tundnud end enam nii külma ja üksikuna.

Illustreerinud Marina Pessarrodona