Vapper Anika

„Kas sa oled valmis?” küsis ema.

Anika noogutas ja kallistas oma kaisukaru. Ta võttis selle kirikusse kaasa. Ta lootis, et see aitab tal end vaprana tunda.

Anikal oli täna osa Algühingu programmis. Aga ta oli selles riigis uus. Ta ei rääkinud eriti palju inglise keelt. Ta kavatses oma osa esitada hoopis hispaania keeles. Kas kõik saavad aru?

Mami kallistas teda. „Ma tean, et sa närveerid. Kuid pea meeles, et Püha Vaim on sinuga! Sa ei ole üksi.”

See aitas Anikal end natukene paremini tunda. Ta naeratas oma kaisukarule. Siis on meid kolm, mõtles ta. Mina, mu karu ja Püha Vaim!

Algühingu programmis rääkisid Anika klassi lapsed sellest, mida nad olid sel aastal õppinud. Nad käisid ükshaaval kõnepuldis. Peatselt oli Anika kord.

Ta kallistas oma karu. Ta võib olla vapper!

„Mu pere uurib igal õhtul „Tule, järgne mulle” programmi raames pühakirju,” ütles Anika hispaania keeles. Ta hingas sügavalt sisse. „Me õppisime, kuidas Joseph Smith andestas neile, kes talle haiget tegid. Ma saan ka teistele andestada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.”

Anika läks tagasi oma kohale. Ta õpetaja naeratas Anikale ja tema karule. „Hästi tehtud,” sosistas ta. „Te olite mõlemad väga vaprad!”

Anika tundis südames soojust. Ta oli olnud vapper! Ja ta teadis, et Püha Vaim oli temaga.

Illustreerinud Katie Rewse