Varjude minema laulmine

„Aeg voodisse minna,” ütles Mamá naeratades.

Logan läks oma tuppa. Ta palvetas ja ronis voodisse. Siis luges Mamá talle ühe loo. Ta sulges aeglaselt silmad. Peagi ta uinus.

Kuid Loganil oli hirmutav unenägu. Ta oli üksi pimedas kohas. Ta nägi suurte hammastega suurt, teravat koletist. See urises. Seejärel hakkas see tema poole jooksma!

Logan üritas minema joosta. Aga ta libises ja kukkus! Koletis muutus üha suuremaks, kuni –

Logan ärkas üles ja tõusis voodis istukile. Ta pühkis silmist pisaraid ja nägi, et väljas oli ikka veel pime.

Ta tahtis oma vanematega sellest unenäost rääkida. Aga ta ei tahtnud oma voodist lahkuda. Pimedus tekitas temas tunde, nagu koletis peidaks end kusagil. Iga vari tundus hirmutav. Väljas haukuv koer kõlas nagu urisev koletis.

Logan tõmbas teki ninani. Ta kartis liiga palju, et liikuda.

Ta tahtis uuesti magama jääda. Kuid iga kord, kui ta silmad sulges, nägi ta koletise vihast nägu ja teravaid hambaid. Ta ei suutnud lõpetada hirmutavate varjude vaatamist.

Seejärel nägi ta oma voodi kõrval laual pilti. See oli foto temast, tema kahest vennast, Papást ja Mamást Mehhikos Monterrey templi ees. Nad paistsid nii õnnelikud.

Äkitselt turgatasid talle pähe Algühingu lemmiklaulu sõnad. „Mul’ meeldib näha templit,” hakkas Logan vaikselt laulma. „Kord sinna lähen ma, et tunda Püha Vaimu ja palves kuulata.”*

Lauldes mõtles Logan sellele koos oma perega templi juures veedetud päevale. Ta oli tundnud nii palju rahu. Tänu templile võis ta olla igavesti koos oma perega.

Logan ei kuulnud koera haukumist üle oma hääle. Ta sulges silmad ja jätkas laulmist. „Olen noor veel ma, kuid tõde tean: on pere igavene.” Ta tundis südames rahu, mis pani ta naeratama. Ta teadis, et koletist pole olemas.

Tuba oli olnud pime ja hirmuäratav. Kuid nüüd oli see rahulik ja turvaline koht. Logan pani pea tagasi padjale ja jäi rahulikult magama.

Kui ta ärkas, oli väljas päikesepaisteline. Ta tõusis püsti ja vaatas päikesepaistet, mis peegeldus tema templi fotolt. Kirikuks valmistudes ümises ta oma lemmiklaulu.

Teel kirikusse rääkis ta perele oma õudusunenäost ja lauldud laulust. Ta kuulas kogudusehoones kõnesid ja laulis kirikulaule. Seejärel oli aeg minna Algühingusse.

Loganile meeldis kuulata klaverimängu. Ja nüüd teadis ta, et mõned laulud on piisavalt võimsad, et isegi hirmutavad koletised minema ajada.

„Tere tulemast laulma,” ütles Algühingu juhataja. „Millist laulu peaksime kõigepealt laulma?”

„Ma tean!” ütles Logan, tõstes käe kõrgele õhku. „Laulame „Mul’ meeldib näha templit”.”

Illustreerinud Carolina Farias