„Kogunemiskeeld Ghanas”, Õpetuse ja Lepingute lood (2024)
„Kogunemiskeeld Ghanas”, Õpetuse ja Lepingute lood
Juuni 1989 – november 1990
Kogunemiskeeld Ghanas
Ustavus ajal, kui pühad ei saa koguneda
Alice Johnson oli misjonär, kes teenis misjonil oma kodumaal Ghanas. Talle meeldis jagada oma tunnistust Jeesusest Kristusest ja aidata Kirikul kasvada.
„Saints”, 4. kd, lk 416–417
Ühel päeval sai Alice häirivaid uudiseid. Ghana valitsus oli öelnud, et enam ei tohi Kiriku koosolekuid korraldada. Misjonärid ei tohtinud enam õpetada.
„Saints”, 4. kd, lk 417
Politseinikud sundisid misjonäre korteritest lahkuma ja võtsid ära nende jalgrattad. Mõned Kiriku liikmed pandi vangi. Sõdurid lukustasid kirikuhooned ega lasknud kedagi sisse. Inimesed nimetasid seda „seisakuks”.
„Saints”, 4. kd, lk 417–418
Misjonärid pidid minema koju. Alice läks elama teise linna sõbra juurde. Ta muretses, et ei saa oma misjonit kunagi lõpuni teenida.
„Saints”, 4. kd, lk 418
Ghana pühad olid segaduses, kurvad ja hirmul. Nad mõtisklesid, mida nad olid valesti teinud. Kas nad saavad kunagi taas kirikusse minna?
„Saints”, 4. kd, lk 418
Kuigi nad ei saanud oma koguduses kokku koguneda, armastasid pühad Issandat sellest hoolimata ja tahtsid Teda kummardada. Nad pidasid sakramendikoosolekut oma kodus. Pereliikmed, kellel oli preesterlus, õnnistasid leiba ja vett ning jagasid seda ülejäänud perele.
Õpetus ja Lepingud 6:32; „Saints”, 4. kd, lk 419
Seisak jätkus kuust kuusse. Pühad laulsid kodus kirikulaule ja õpetasid üksteisele evangeeliumi. Nad käisid teineteisel külas, et aidata oma usku tugevana hoida. Nad panid kõrvale kümnise, et maksta seda siis, kui nad saavad kirikusse naasta. Nad palvetasid ja paastusid, et seisak lõppeks.
„Saints”, 4. kd, lk 436–437
Lõpuks, 18 kuud hiljem, otsustas valitsus, et Kirik võib taas koosolekuid pidada. Uus misjonijuhataja soovis rääkida Alice’iga, kes oli nüüd ülikoolitudeng. „Kas sa tahaksid pärast kooli taas misjonil teenida?” küsis ta. „Ei,” ütles Alice. „Ma tahan kohe praegu teenida!”
„Saints”, 4. kd, lk 437–439
Alice ja teised pühad olid nii õnnelikud, et said jälle kirikusse minna! Esimesel pühapäeval pärast seisakut kestis sakramendikoosolek kaks tundi, kuna nii paljud inimesed soovisid tunnistust jagada. Nad rääkisid üksteisele, kuidas Issand oli neid õnnistanud ja aidanud neil usku tugevana hoida.
Õpetus ja Lepingud 20:75; „Saints”, 4. kd, lk 438