Issanda poolt magama suigutatud

David Malani illustratsioon / Malan Creative

Kui meie esimene laps Caden oli 10-kuune, jätsime koos abikaasa Davidiga ta esimest korda minu vanemate hoolde. Läksime välja õhtusöögile ja kinno. Kui olime popkorni kätte saanud ja maha istunud, helistas ema.

Meie laps ei hinganud ja kiirabi oli teel!

Sõitsime paanikas koju ja jooksime sisse, et näha Cadenit mu ema süles, parameedikutele naeratamas. Temaga oli kõik korras, kuid tal oli olnud krambihoog.

Arstid ei suutnud selle ega ka kahe järgneva krambihoo põhjust kindlaks teha, kuid nad määrasid ravimeid, mis pidid aitama. Uue emana olin ma vapustatud. Cadeniga tundus kõik korras olevat, kuid see kogemus kõigutas mu usku. Stress ja mure võtsid minus võimust.

Kaks aastat hiljem soovitas neuroloog teha Cadenile elektroentsefalograafia (EEG) testi, mis mõõdaks tema ajutegevust magades. Kui tulemused on head, võib ta lõpetada krambiravimite võtmise.

Muretsesin testi pärast, sest Caden oli aasta varem uinakute tegemise lõpetanud. Kuidas me ta toimekas arstikabinetis, elektroodid pea küljes, magama saaksime?

Testieelsel õhtul andis David Cadenile preesterluse õnnistuse. Õnnistuse alguses tundsin tugevat Vaimu kohalolekut. Ma teadsin, et kõik saab korda. See oli esimene kord pärast tema esimest haigushoogu, kui tundsin rahu.

Järgmisel päeval kinnitasid arstid Cadeni pea külge elektroodid. Seejärel panime ta läbivaatuslauale ja kustutasime tuled.

Ta jäi mõne minutiga magama. See ei pruugi tunduda imena, kuid ta polnud juba üle aasta iseseisvalt uinakut teinud.

Taevane Isa polnud meid unustanud. Tema vaim oli seal arstikabinetis, rahustades Cadenit ja trööstides mind. Sel päeval muutus minu suhtumine katsumustesse ja preesterluse õnnistustesse. Ma tean, et preesterluse vägi on tõeline.

Caden on nüüd noor täiskasvanu. Tal pole lapsest saati krambihoogu olnud. Ta on seisnud silmitsi muude katsumustega, kuid on enamikust neist jagu saanud. Ma tean, et Issand valvab jätkuvalt tema üle ja vaigistab minu hirme (vt Lk 8:50).