Tunnen rahu oma südames

Junya Mizoguchi, Kyoto, Jaapan

Õenduskooli õpilasena tundsin, et mul pole aega nii Kiriku kutse kui ka õpingute jaoks. Kuid olin noorena õppinud, et teenimine ja Jumala käskudele kuuletumine teeb elu õnnelikuks.

Varases nooruseas mõtlesin ma Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust lahkumisele. Kuid samal ajal mõistsin, et ma ei olnud järginud kõiki Kiriku õpetusi. Otsustasin, et kui tahan Kirikust lahkuda, siis tahan end selles otsuses hästi tunda.

Seega otsustasin, et püüan kuuletuda kõigele, mida evangeelium õpetab. Ja siis, kui tunnen, et Kiriku õpetused ei toimi, võin lahkuda ilma igasuguse kahetsuseta.

Püüdsin kogu „väest, meelest ja jõust” (vt ÕL 4:2) kuuletuda Issanda õpetustele ja jälgisin, mis selle tulemusel juhtub. See kogemus tõi minu ellu sellise õnneperioodi, millist ma polnud peaaegu kunagi varem kogenud. Kirikusse jäädes tundsin, et võin elada õnnelikku elu, teades, mis on tõeline õnn.

Pärast seda kogemust otsustasin minna misjonile ja jagada seda rahu, mida oma südames tundsin. Hoolimata katsumustest, mis mind ees ootasid, olin õppinud, et kui ma Jumala poole palvetan, toetab Ta mind, annab mulle lootust ja aitab mul mõista minu eluraskuste põhjust.

Mida ma peaksin tegema?

Kui ma pärast misjonit meditsiiniõeks õppisin, veetsin iga päev palju aega praktikal. Pärast seda tegin koolitöid kuni kella kahe või kolmeni hommikul. Siis magasin veidi, enne kui järgmisel päeval taas praktikale läksin.

Teenisin toona koguduse Noorte Meeste juhatajana. Mul oli väga raske oma Kiriku kutset uurida ja täita. Ma teadsin, et kui ma oma kutsest loobun, ei suuda ma õpetada noortele meestele Jumala teeraja järgimise tähtsusest ega saa õnnistusi, mis Tal minu jaoks varuks on.

„Mida ma tegema peaksin?” küsisin ma Taevaselt Isalt. „Mu keha ja vaim on rusutud ja ma ei usu, et teenin nii, nagu Sa tahaksid, et ma teeniksin.”

Pärast palvet sain tröösti. Tundsin, kuidas Jumal ütles mulle: „See aeg, mille veedad nii kõvasti tööd tehes, on sinu jaoks tähtis. Sinu tihe ajakava võib olla raske, kuid kui sa sellest katsumusest praegu jagu saad, kasutan ma sind tulevikus paljude teiste õnnistamiseks ja aitamiseks.”

See vastus kinnitas mulle, et mul on eesmärk, et kui ma vastu pean, suudan teha tulevikus mingit erilist tööd.

Möönsin noortele meestele, kui raske kool minu jaoks oli. Kuid ütlesin neile ka seda, et Kirik ja evangeelium on tähtsad ja peaksid olema meie elu kesksel kohal isegi rasketel aegadel. Ma väljendasin neile oma armastust ja ütlesin, et püüan väga oma kutset täita, sest nad on minu jaoks sama tähtsad kui mu õpingud. Nad valasid pisaraid, kui see tõde nende südant puudutas.

Õnnistused teenimise eest

Kui jätkasin noorte meeste teenimist ja neile evangeeliumi õpetamist, mõtlesin palju nende keerulistele noorukiea tunnetele, kui nad kirikus käisid ja evangeeliumi õppisid. Ma keskendusin nende vaimsele tervisele ja aitasin neid nende isiklike vajadustega.

Noorte meeste teenimine aitas mul arendada võimet märgata inimestes väikseid muutusi. Nüüd, kui töötan õena ja hoolitsen kümnete patsientide eest, olen seda võimet teistega suheldes kasutanud.

„See patsient räägib, et sa tõesti mõistad tema tundeid,” ütlevad töökaaslased mulle. Või ütleb patsient: „Ma leian, et sinuga on lihtne rääkida.”

Kiriku kutsetes teenimine on õnnistanud mind ka kodus. Olen õppinud oma naist esikohale seadma ja muutunud vähem enesekeskseks.

Küsin endalt: „Kui mina oleksin Taevane Isa, siis kuidas Tema seda perekonda tugevdaks ja mida peaksin mina tegema, et seda saavutada?”

Kuna olen uurinud evangeeliumi kogu südamest, tean, kuidas ja miks õpetada oma lastele, et Kirik on oluline. Me teame abikaasaga, kuidas oma perekonda vaimselt kosutada, sest meie õpetused põhinevad Päästja õpetustel.

Ma tunnen oma südames lootust ja rahu, kui järgin Issanda õpetusi ja kuulan Tema õhutusi. Ta on olnud kogu aeg minu kõrval ning õnnistanud mind kuulekuse ja kutsetega teisi õnnistada ja aidata. Olenemata katsumustest tahan elada nii, et saaksin teha seda, mida Jeesus Kristus soovib (vt 2Ne 32:3).