Kõige ilusam päev

Minu varalahkunud isa Claude Roy suri 2015. aastal veidi pärast tema ristimist. Selleks ajaks olime koos ema ja õdede-vendadega juba mõnda aega Kiriku liikmed, kuid mu isa ei soovinud aastakümneid Kirikuga liituda.

Ta ütles: „Aja jooksul läks mu süda kõvaks ja mind ärritasid mu laste ja lastelaste külaskäigud ning ma tahtsin end oma perest isoleerida. Pinged kasvasid minu majas ja mu suhted naisega muutusid pingeliseks.”

Umbes sel ajal hakkas ta uurima oma Kanada põliselanikest esivanemaid, kes olid Mi’kmaqi ja Huron-Wendati rahvaste järeltulijad. Ta võttis ühendust Mi’kmaqi kogukonnaga, kelle lähedal ta üles kasvas, ja ta kutsuti põliselanike tseremooniale.

Tseremoonia õhtul avas põliselanike ülem käed ja palus lastel enda juurde tulla, et ta võiks neid õnnistada. Järgnenud jutlus perekonna ja järeltulijate tähtsusest rabas mu isa nagu kõuemürin.

Sel hetkel sõnas ta: „Ma nägin, kuidas mu pere sirutas käed minu poole ja ma pöörasin neile selja. Mind täitis tohutu ja kirjeldamatu kurbus, otsekui oleks mu süda murdumas. Teadsin sel hetkel, et Issand oli kasutanud minu esivanemate suguharu sõnu, et mu südant pehmendada. Teadsin, et pean pöörduma oma Taevase Isa poole ja heastama kahju, mida olin oma perele põhjustanud.”

Isa tegi meie perega rahu ja palus igalt pereliikmelt andeks. Oma naise ja laste eeskujul hakkas ta palvetama ja Mormoni Raamatut lugema. Olles lugenud mitmeid ajalugusid Ameerika mandri kohta, tundis ta tõmmet Mormoni Raamatu poole. Selle õigsust kinnitati talle kohe.

„Perest ümbritsetuna ristiti mind Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik liikmeks,” ütles ta. „See oli kõige ilusam päev mu elus. Ma tunnistan armastava eeskuju väest. Mu naine säilitas oma usu ja oli mulle kristlikuks eeskujuks 36 aastat, kuigi mu süda oli kõva. Siis muutis üks nädalavahetus minu jaoks kõike.”

Minu isa lugu meenutab meile kaunilt, et Päästja „halastuse käed on sirutatud [meie] poole”, ja kui me meelt parandame, võtab Ta meid tõepoolest vastu (vt Al 5:33).