1836. aasta õnnistused ja 1837. aasta raskused

1836. aasta jaanuaris, kui tempel oli peaaegu valmis, hakkasid pühad kogema nende keskel asuva templi vaimseid õnnistusi. Neile lubati, et Kirtlandi templis antakse neile vägi (vt ÕL 38:32, 38). See lubadus kordas seda, mida Päästja rääkis Uues Testamendis oma apostlitele Jeruusalemmas. Pärast ülestõusmist ütles Ta neile, et nad ei peaks lahkuma jutlustama, kuni neid ehitakse „väega kõrgest” (Lk 24:49). Seejärel, nelipühipäeval, said Tema apostlid selle väe, kui Vaim laskus nende peale nagu kohisev „kange tuul. ‥ Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida” (Ap 2:2, 4).

1836. aasta jaanuaris kohtus Joseph Smith teiste Kiriku juhtidega, et palvetada, üksteist õnnistada ja Kiriku asju ajada. Pärast prohvet Josephi õnnistamist nägi ta nägemust selestilisest kuningriigist. Ta nägi Taevast Isa ja Jeesust Kristust, Aadamat ja Aabrahami, oma vanemaid (ikka veel elus) ja oma vanemat venda Alvinit, kes oli surnud ristimata. Joseph sai teada, et „kõigist, kes on surnud ilma teadmiseta sellest evangeeliumist, kes oleksid selle vastu võtnud, kui neil oleks lubatud jääda, saavad Jumala selestilise kuningriigi pärijad” (ÕL 137:7).

Kaks kuud hiljem, 27. märtsil 1836, kogunesid pühad Kirtlandi templisse selle pühitsemiseks. Nad kuulasid Josephi pühitsuspalvet, milles ta palus Taevasel Isal võtta vastu Kirtlandi tempel kui koht, kus Päästja võib „ilmutada ennast oma rahvale” (ÕL 109:5). Seal pühas paigas laulsid pühad laulu „Jumala Vaim”. Nad hüüdsid üheskoos: „Hosianna! Hosianna! Hosianna Jumalale ja Tallele!”

Nad kogesid vaimseid õnnistusi pühitsemisel ja sellele järgneval nädalal. Nad paastusid, palvetasid, võtsid sakramenti, pesid üksteise jalgu ja kogesid nägemusi. Nad tundsid, et neil oli vägi minna ja evangeeliumi jutlustada. Neil oli antud vägi kõrgest.

Kuid vaimsed ilmutused ei lõppenud. 3. aprillil 1836 ilmus Päästja kahele oma teenijale. „Kate võeti ära meie meelte pealt ja meie arusaamise silmad avati,” ütlesid Joseph Smith ja Olever Cowdery. „Me nägime Issandat seismas kantsli rinnatise peal meie ees ‥, [öeldes]: Mina olen esimene ja viimane; mina olen see, kes elab, mina olen see, kes surmati; mina olen teie eestkostja Isa ees” (ÕL 110:1–4).

Pärast Päästja külaskäiku ilmusid Josephile ja Oliverile nii Mooses, Eelijas kui ka Eelija ning andsid neile võtmed, mis võimaldasid neil jutlustada Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja koguda kokku Iisraeli, õnnistada maad Aabrahami lepinguga ja pitseerida perekondi (vt s 11–16).

Kuid Kirtlandi lugu ei lõpe nende imeliste avaldustega. Aasta pärast templi pühitsemist oli kogukond lõhenemas. Rahvusvaheline majanduskriis tõi Ameerika Ühendriikides kaasa tohutu tööpuuduse. Pangad läksid pankrotti üle kogu riigi, sealhulgas väike pank, mille Kiriku juhid asutasid Kirtlandis, et ergutada kogukonna arengut. Joseph Smith ja teised Kiriku juhid püüdsid meeleheitlikult kogukonna majandust päästa. Kuid ülemaailmse majanduskriisi tõusulaine oli liiga suur. Inimesed hakkasid kaotama töökohti ja kodusid. Paljud hakkasid nurisema Jumala ja Kiriku vastu. Miks oli Issand lasknud oma rahval majanduslikult laostuda? Mõned hakkasid sosistama ja seejärel kuulutama, et Joseph on langenud prohvet.

Ühel 1837. aasta suvel Kirtlandi templis peetud koosolekul kõneles Kiriku patriarh Joseph Smith vanem oma poja äraolekul. Samal ajal kui ta rääkis, püüdis teisitimõtleja teda kantslist maha tõmmata. Kui William Smith oma isa kaitses, ähvardas kaasapostel Williami mõõgaga tappa. Williamit ümbritsesid teised nugade ja püstolitega mehed. Tempel, mis oli olnud aasta varem püha ja vaimne paik, oli nüüd vägivalla, lahkhelide ja kaose koht.

Kui Joseph Smith Kirtlandi naasis, toetas enamik Kiriku liikmeid teda prohvetina, kuid Kaheteistkümne Kvoorumist eemaldati kolm apostlit. Majandusprobleemid olid muutunud vaimseteks probleemideks. Veel mõne kuu pärast käskis Issand Josephil oma pere ja elu nimel Kirtlandist lahkuda.

Pealtnägijate ütlused annavad tunnistust tolleaegsetest raskustest. Apostel Heber C. Kimballi naine Vilate Kimball saatis kirja oma abikaasale, kes teenis tol ajal ühe esimese misjonärina Inglismaal. „Mul pole kahtlust, et see teeb su südamele valu,” kirjutas ta Heberile, rääkides talle teisitimõtlejatest. „Nad väidavad, et usuvad Mormoni Raamatut ning Õpetust ja Lepinguid, kuid oma tegudega nad salgavad neid.”

Vilate teadis, et Joseph polnud täiuslik. Ta oli teinud vigu Kirtlandi majanduskriisis. Ja ta armastas jätkuvalt paljusid teisitimõtlejate seas. Kuid ta nägi 1837. aasta sündmustes sügavamat õppetundi: „Issand ütleb, et seda, kes ei talu nuhtlemist, kuid salgab mind, ei saa pühitseda.”

Samas kirjas lisas Marinda Hyde kirja oma abikaasale Orsonile, kes oli samuti Inglismaal teeniv apostel. Marinda vanem vend oli üks apostlitest, kes oli Kirikust lahkunud. „Selliseid aegu Kirtlandis pole te kunagi näinud nagu meie praegu, sest tundub, et igasugune usaldus üksteise vastu on kadunud,” kirjutas ta.

Miks mäletada 1837. aasta tragöödiat ja mitte ainult 1836. aasta võidukäiku? Sest neid kahte ei saa kuidagi lahutada. See on nii ka meie elus. Jumal annab meile kõigile vaimsete õnnistuste perioode, aegu, mil Ta kõneleb meie hingele ja juhib meid kättpidi mööda lepingurada. Ta annab meile stabiilsusperioode, aegu, mil meil on piisavalt ja rohkem veel, aegu, mil meie pered on terved ja õnnelikud, aegu, mil meie sõbrad on lähedal ja suhtlevad meiega. Me kõik elame läbi aegu, mis on nagu 1836. aasta.

Kuid Jumal ei lubanud kunagi, et kogeme ainult 1836. aastat. Meile kõigile saabub 1837. aasta. Sellega kaasneb majanduslik ebastabiilsus, kui muretseme selle pärast, kust raha leida. Sellega kaasneb isiklik ebastabiilsus, kui meie pered kannatavad ootamatute haiguste, krooniliste haiguste, depressiooni või ärevuse käes. Sellega kaasneb sotsiaalne ebastabiilsus, kui meie sõbrad meist kaugenevad või meid reedavad.

Kui me ei mäleta omaenda 1836. aasta kogemusi – aega, mil oleme tundnud elus Issanda kätt –, võib 1837. aasta tuua vaimse ebastabiilsuse. Meil võib tekkida kiusatus öelda: „See pole seda väärt.” See võib panna meid ütlema: „Jumal ei armasta meid.” Meil võib tekkida kiusatus öelda: „Joseph Smith ei olnud prohvet” või „President Nelson ei ole Jumala prohvet”. Meil võib tekkida kiusatus öelda: „Lepingurada pole minu jaoks.”

Kuid kui me peame meeles 1836. aasta vaimsust ka siis, kui kogeme 1837. aasta katsumusi, võime oma usus Jeesusesse Kristusesse jääda vankumatuks, me võime jätkuvalt teada, et Jumal armastab meid, ja me võime endiselt teada, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Kiriku taastamine on tõeline ning et Issand juhib oma Kirikut oma valitud teenijate kaudu.