Minu hosianna

Üks minu lemmikpeatükke Uues Testamendis räägib Jeesuse Kristuse võidukast sisenemisest Jeruusalemma. Inimesed hüüdsid: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges.” (Mt 21:9) Seda lugedes mõtlen ma: „Mis on mu hosianna?”

Mul on terve elu olnud kõnehäire. Mõnikord olen tundnud end nii masendunult ja heidutatuna, sest ma ei suutnud end väljendada nii, nagu tahtsin. Ma olen soovinud kas rääkida täiuslikult või enam üldse mitte kunagi rääkida. Ma olen alati mures, kui räägin teiste ees või isegi, kui ma palvetan valjusti. Olen palju kordi vaikselt kannatlikkust, rahu ja abi palunud. See on üks minu isiklikest hosiannadest – minu palve vabastamise järele.

Nii nagu Kristus ei eiranud Jeruusalemma inimeste hüüdeid, ei ole ta kunagi eiranud minu palveid. Ta ei ole eemaldanud mu kõnehäiret, kuid Ta on andnud mulle jõudu viisil, mida ma ei oodanud. Ta on aidanud mul tunda rahu ärevuse hetkedel ja mõista, et minu häälest, olgu see kui tahes vigane, piisab Temale.

Igaühel meist on elus midagi, mis paneb meid põlvili laskuma. Mõnikord võime tunda, et meie appihüüded jäävad vastuseta. Kuid Ta kuuleb igat hosiannat. Ja Tema täiuslikul viisil ja omal ajal tuleb Ta meile appi.

Ketsemanis kannatas Kristus meie pattude eest ning tundis meie valusid ja raskusi. Ta juhatab ja trööstib jätkuvalt kõiki, kes Tema ja Taevase Isa poole pöörduvad. Sama Kristus, kes kannatas meie eest Ketsemanis ja ristil, tõusis samuti hauast, saades võitu surmast, et meil oleks lootust. Tema ülestõusmine on ülim vastus igale hosiannale.