Jõu ja abi leidmine Jeesuses Kristuses: Dana Earl

Aastaid tagasi hakkasin ma kirja panema lugusid oma elust, sellest, millal olin tundnud Vaimu või tundnud Päästja mõju oma elus või tundnud Tema abi ajal, mil mul oli vaja Teda tunda. Ja ma hakkasin neid lugusid üles kirjutama, sest tahtsin neid oma lastele edasi anda. Kuid mis selle käigus aset leidis oli see, et hakkasin nägema oma elus Jumala kätt. Hakkasin neid kogemusi üles kirjutades nägema, et Jumal oli olnud minu jaoks olemas, et ma olin näinud Tema kätt, et mul olid olnud need imelised kogemused ja et mul oli tõendeid, et Ta hoolis minust ja et ma teadsin, et Ta on minu elus. Ja minu kujutlustes muutusid need kogemused väikesteks kingitusteks, mida ma vaimusilmas justkui taskusse pistsin, et saaksin neid endaga kaasas kanda. Ja kui mul oli halb päev või halb kuu, võisin selle kogemuse välja võtta ja öelda: „Ma tean. Sest see kogemus oli tõeline ja ma ei kahtle selles. Mul on see kogemus ja see on minu oma.”

Ja ma arvan, ma tean, ma olen veendunud, et Taevane Isa tahab, et me saaksime kogemusi Temaga. Ma usun, et sellepärast on meil pühakirjad – et meil oleks kogemusi Temaga. Ma olen visuaalne inimene, nii et kannan endaga oma väikest kogemuste taskut. Ja saan meenutada igaüht neist siis, kui ma neid vajan. Ja nende üleskirjutamine aitab mul neid meelde tuletada. Ja alati, kui ma neid vajasin, olid nad olemas.

Põhjus, miks ma soovin need lood talletada, on tunnistuseks minu enda jaoks sellest, mida olen kogenud, ning oma lastele ja järglastele, aga ka selleks, et tunnistada oma Taevasele Isale, et ma nägin Teda, et ma nägin ja teadsin. Mul on tunne, et mõned neist on nagu suudlus laubale. Et ma tundsin seda ja teadsin. Ja ma tahan seda tunnistada. Ja nii ma jätkan nende kirjutamist, et saaksin tunnistada, et ma seda nägin või tundsin.