Jeesuse Kristuse ohverdus oli ja on teie heaks

Kallid õed! Olen alati tänulik, et saan olla koos teiega. Ükskõik kas me kohtume silmast silma või vaimus, teie ustavus ja headus liigutavad ning inspireerivad mind. Olge te õnnistatud, et toote Päästja armastust ja leevendust teid ümbritsevatele inimestele. Me armastame teid ja palvetame teie eest.

Aastaid tagasi külastasin ma ühte lastetuba. Lastetoa juhatajat sel päeval polnud ja ma mõistsin, et tund on ettevalmistamata. Vaatasin kappi ja leidsin õpiku ning valisin õppetüki Jumala armastusest. Seal oli pilt kogu lastest kõikjal maailmas, mis sümboliseeris seda, et Jumal armastab kõiki. Ma küsisin pisikeselt lastetoa klassilt, kuidas saab Jumala armastus ulatuda nende kõigini. Üks elav poisipõnn, kelle nimi oli Charlie, tõstis käed ja kilkas: „Jumala armastus on SUUR!” Tõepoolest, Charlie! Jumala armastus on tõesti „suur”. Tema armastus annab meile tuge ega ole ühegi Tema lapse puhul muutlik. Keegi ei jää Tema armastusest ilma. Apostel Paulus õpetas:

„Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad,

ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!”

Jumala suur armastus sai ilmseks Tema Poja, Jeesuse Kristuse halastava anni kaudu. Meie lepingud ühendavad meid Tema ja Tema lepitava väega. Tänu Temale saame me meelt parandada ja muutuda. Tänu Temale võime saada tugevamaks ja võimekamaks, kui me ise oleme. Tänu Temale võime leida jumalikku rahu ja kinnitust, et „kõik heastatakse”.

Jeesus Kristus tuli appi, et kergendada meie koormaid ja kanda seda, mida me ei suuda ega peakski üksi kandma. Lubage mul tuua üks isiklik näide.

Avastasin end mõni aeg tagasi proovilepanevast olukorrast, mis tegi mind rahutuks ja pani tundma, et mind ei väärtustata. See olukord hakkas neelama mu mõtteid ja energiat. Imestasin, miks see mind nii sügavalt häirib. Püüdsin olla abivalmis, lahke ja selgesõnaline, kuid midagi ei paistnud muutuvat. Tundsin paigalseisu ning igatsesin meeleheitlikult leevendust ja rahu.

Ühel õhtul põlvitasin rahutult voodi äärde ja hakkasin oma Taevaisa poole palvetama. Ma lihtsalt ei suutnud nii jätkata. Puhkesin nutma ja ütlesin: „Ma ei suuda seda enam kanda, seda on liiga palju, see on ilmselt Sinu koorem. Kas Sa võtaksid selle, palun, endale? Ma annan selle Sulle. Palun, aita mind.” Ma palusin abi Tema Poja halastuse kaudu. Mulle meenus sel hetkel, et Jeesus Kristus kannatas minu eest ja võttis enese peale minu haigused, ja et Tema kaudu saab ka seda koormat kergendada. Tundsin ühtäkki lootust, mis sarnanes kogemusega, mis oli Alma nooremal, kellele meenus Päästja lepituse vägi, mistõttu ta sõnas: „Kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis.”

Järgmisel päeval hakkasin tundma raskemeelsuse asemel rahu. Rahu, mis oli tõesti ülem kõigest mu mõistusest. Rahu, et see olukord on Isa ja Poja kätes ja pole enam minu kanda. Kui otsustasin oma koorma nende hoolde usaldada, tundsin nende armastust ja leevendust ning mind juhatati teadma, kuidas saada vajalikku tuge.

Järgnenud päevadel ja nädalatel hakkasin nägema ka oma südames ja meeles laiemat vaatenurka. Ma ei mõistnud, et Jumala nägemisväljale lähem vaatenurk võib olla nii vägev and meie ees olevate katsumuste ületamisel. See aitas asetada selle olukorra õigesse konteksti. Sellest sai Issanda kirjelduse kohaselt „vaid kübeke” võrreldes „palju kaalukama[te] asjad[ega]”.

Olukord oli endiselt keeruline, kuid see ei vaevanud mind enam nii nagu varem, ega vallanud ka enam minu mõtteid. See oli tõeline ime. Ainult Tema suutis teha sellisest hingematvast koormast „kerge”.

Kui mu olukord oli leevenemas, lugesin ma järgmist prohvet Seenoselt pärit pühakirjakohta, mis mu kogemust kirjeldab: „Ja sa kuulsid mind mu kannatuste ja mu siiruse pärast; ja oma Poja pärast oled sa olnud minu vastu ‥ halastav, seepärast hüüan ma sinu poole kõigis oma kannatustes, sest sinus on mu rõõm, sest sa oled pööranud minult ära oma kohtuotsused oma Poja pärast.”

Õed! Valigem usk Jeesusesse Kristusesse ja palugem vajalikku abi Tema lepituse väe kaudu. Me võime leida end ajuti „automaatrežiimilt”, kus me üldiselt usume, et Jumal meid aitab, kuid me ei palu Teda sihilikult usus, otsustades uskuda, et Ta tõesti saab meid aidata ja aitab. Ma arvan, et meie Taevaisa loodab, et meie teiega palume vajalikku abi siira südame ja usuga, et Jeesuse Kristuse ohverdus oli ja on TEIE heaks. Tema lepitus, Tema valusad kannatused olid ja on teie heaks. Ta armastab teid ning soovib teid tervendada ja õnnistada teile vajaliku abiga nüüd ja igavesti. Ja Tal on vägi seda teha, kui me rakendame usku, elame oma lepingute järgi ja otsustame Temasse uskuda.

President Dallin H. Oaks on õpetanud: „Tänu Päästja lepitavale kogemusele surelikkuses on Ta võimeline lohutama, tervendama ja tugevdama kõiki mehi ja naisi kõikjal, kuid ma usun, et Ta teeb seda vaid nende puhul, kes Teda otsivad ja Tema abi paluvad. ‥ Me saame selle õnnistuse, kui usume Temasse ja palume Tema abi.”

Tema plaan ei olnud meid väljakutsete ja südamevaluga üksi jätta. Me pidime saama endale Päästja, kelle jumalik vägi, armastus ja leevendus on individuaalsed. Ta soovib tuua valutavale hingele rahu ja leevendust.

Kas te kuulete, kuidas Ta räägib teiega samamoodi, nagu Ta rääkis Alma rahvaga nende kannatustes?

„Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud; ja ma teen oma rahvaga lepingu ja vabastan nad orjusest.

Ja ma kergendan samuti koormaid, mis on ‥ teie õlgade[l], kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, nimelt nii kaua, kui te olete orjuses; ja seda ma teen, et te võiksite seista edaspidi kui minu tunnistajad; ja et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.”

Selle maali pealkiri, millest ma oma viimases üldkonverentsisõnumis rääkisin, on „Ja ma jõin”. See tuleb Päästja enda sõnadest Õpetuse ja Lepingute raamatus, kui Ta kirjeldab oma Ketsemani piinu:

„Milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist ‥

ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.”

Päästja jõi kibedast karikast, et me võiksime meelt parandada ja puhtaks saada. Ta jõi, et me võiksime saada jõudu, abi ja terveks. Ta jõi, et kergendada meie koormaid ja anda meile rahu. Ta jõi, et me võiksime naasta Isa juurde ja elada igavesti nendega, keda armastame. Ta jõi armastusest teie ja minu vastu.

Selle maali tähendus on aja jooksul muutunud, sest mina olen muutunud. Minu suhe mu Päästjaga ja mu arusaamine Temast ning sellest, mida Ta on minu heaks teinud, süveneb.

See, kuidas me Teda oma elus näeme, muutub, kui otsustame Temasse uskuda, Temast õppida, meelt parandada ja lasta Tema lepituse reaalsusel kõigiti meie ellu jõuda.

Ma tean, et meie Taevane Isa ja Päästja armastavad teid. Tean, et Jeesus Kristus elab, ja et Ta on maailma Lunastaja. Tema lepitus on teie heaks. Palugem usus, mida vajame, ja seejärel „püsige[m] paigal, [et näha] Jehoova päästet”, on mu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.