Eluaegsed Jeesuse Kristuse jüngrid

Olen tänulikud, et saan olla koos teiega. Tahan tänada Gayet (Strathearni) selle õrna alguspalve eest; õde Ellen Amatangelot, kes alati nii kaunilt klaverit mängib; ja vend Kevin Oviatti, kes aitab meid muusika ja selle imelise kooriga. Tänan teid kõiki osalemise eest.

Kuulsin, et mainiti tõlke ja et seda ülekannet tõlgitakse erinevatesse keeltesse, seega ei suuda ma vastu panna väikesele humoorikale loole, mille võite kordusülekandest välja jätta, sest seda on raske tõlkida. Olin aastaid tagasi Tempes Arizonas ja sealse vaikonverentsi materjali tõlkis hispaania keelde tõlk, kes oli teises ruumis ja teda kuulati läbi kõrvaklappide. Aga ta jättis mulle poodiumile kirja. Kui ma püsti tõusin, nägin, et sellel oli kirjas: „Palun rääkige aeglaselt. Teid tõlgitakse.” [Naer] See ei toiminud. Seega peate mind täna õhtul kuulama.

Lubage mul alustada Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi – tegelikult kogu Kiriku – tänu avaldamisega töö eest, mida te teete oma õpilastega üle kogu maailma. Te olete eesliinitöötajad, kes laovad ja kaitsevad selle Kiriku – maapealse Jumala kuningriigi – vundamenti tuleviku jaoks. Aitäh teile pühendumise eest! Ma usun kindlalt, et teie püüdlused toovad kaasa palju head.

Kiriku juhtkond on rõhutanud eluaegseks Jeesuse Kristuse jüngriks kujunemise tähtsust. Ja me rõhutame seda näiteks viisil, kuidas koolitame kogu Kirikus misjonite ning noorte meeste ja noorte naiste kohalikke juhte. Me rõhutame seda teemade kaudu, millest palume üldjuhtidel kõneleda, kui nad maailmas ringi reisivad ja ka üldkonverentsil.

On ilmne, et eluaegsete Päästja jüngrite kujundamine on ka meie jaoks Kiriku haridussüsteemis keskne eesmärk. KHS-i materjalis „Usuhariduse tugevdamine” õpetatakse:

„Usuhariduse eesmärk on õpetada Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi pühakirjadest ning tänapäeva prohvetite sõnadest viisil, mis aitab meie õpilastel:

1. Arendada usku Taevasesse Isasse ning Tema „suurde plaani” ja panna alus tunnistusele Temast ning Tema „suurest plaanist,” ‥

2. Saada Jeesuse Kristuse eluaegseteks jüngriteks, kes sõlmivad ja peavad kinni lepingutest, ‥ [ja]

3. Tugevdada nende võimet leida vastuseid, hajutada kahtlusi, vastata usuga ning anda põhjust sellele lootusele nendes ükskõik millistele katsumustele vastu astudes.”¹

Eelnevale sarnaselt on Seminaride ja Usuinstituutide eesmärk „aidata noortel ja noortel täiskasvanutel mõista Jeesuse Kristuse õpetust ja lepitust ning aidata neil leida sellest tuge, saada templiõnnistuste vääriliseks ning valmistada ennast, oma peret ja teisi ette igaveseks eluks koos Taevase Isaga.”

Eluaegne jüngripõlv on Kristuse õpetuse oluline osa. Kristuse õpetus ütleb, kuidas me tuleme Kristuse juurde ja võtame vastu Tema lepitava armu anni. Me kasutame oma valikuvabadust, et Temasse uskuda, meelt parandada, saada ristitud ja võtta vastu Püha Vaim. Aga selleks, et Kristuse lepitus võiks meis täiel määral ja muutvalt toimida, peame jätkama sellel lepingurajal – jüngrirajal – kuni meie sureliku elu lõpuni. Nefi sõnas: „Ja ma kuulsin häält Isa juurest ütlemas: Jah, minu armsa sõnad on õiged ja ustavad. See, kes peab vastu lõpuni, see päästetakse. Ja nüüd, mu armsad vennad, ma tean seega, et kui inimene ei pea vastu lõpuni elava Jumala Poja eeskuju järgides, ei saa ta päästetud.”²

President Nelson on õpetanud: „Tõelised Jeesuse Kristuse jüngrid on nõus välja paistma, sõna võtma ja maailma inimestest erinema. Nad on kohkumatud, pühendunud ja vaprad.”³ Kuidas selline jüngerlus saavutatakse? Mida see meie kui usuõpetajate jaoks tähendab? Ja kuidas saame tõhusamalt õpetada viisil, mis aitab noortel ning noortel täiskasvanutel saada eluaegseteks Jeesuse Kristuse jüngriteks?

Täna õhtul alustan mõtisklusega selle üle, kuidas isikliku valikuvabaduse rakendamine süvendab pöördumist ja viib eluaegse jüngerluseni. Järgmiseks kutsun meid üles mõtisklema, kuidas need mõtted peaksid mõjutama viisi, kuidas usuõpetajatena õpetame, omakorda keskendudes sellele, kuidas Päästja ise oma jüngreid õpetas. Ja seejärel lõpetan mõningate kommentaaridega selle kohta, kuidas andes õpilastele rohkem võimalusi võtta vastutus oma õppimise eest, aitab neil ka vastata president Nelsoni üleskutsele võtta vastutus oma tunnistuse eest.

Esiteks, valikuvabaduse roll jüngriks olemisel Üks tähtsamaid Jumala ande Tema lastele oli moraalne valikuvabadus. See vägi ja eesõigus – ning vastutus – ise tegutseda on äärmiselt oluline, et saaksime Jumala lastena saavutada oma täieliku potentsiaali. See on keskne meie edenemisel lepingurajal. Mida see meile kui usuõpetajatele tähendab? Nagu te teate ei olnud Jumala plaan meie eest kõik ära teha, vaid anda meile struktuur, mis võimaldas meil teha meie endi valikud, et isiklikult kasvada. Valikuvabadus oli võtmetähtsusega meie arengus minevikus vaimudena ning see on võtmetähtsusega selles, kelleks me saame Jumala õnneplaani järgi nüüd ja igavikus.

Vastane teab seda ning ta proovib meie valikuvabadust ohustada. Moosese raamatus on kirjas:

„Kuna Saatan hakkas minule vastu ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust, mille mina, Issand ‥ , olin temale andnud, ja samuti, et ma annaksin talle minu enda väe, lasin ma ta oma Ainusündinu väega alla heita;

ja temast sai Saatan, jah, nimelt kurat, kõikide valede isa, eksitama ja pimestama inimesi ning juhtima neid oma tahte järgi vangistusse, nimelt kõiki neid, kes ei võta kuulda minu häält.”⁴

Sõjasse taevas võib suuresti suhtuda kui võitlusesse inimese valikuvabaduse eest. Ja see võitlus jätkub siin maises sfääris. Saatan ründab valikuvabadust vähemalt kahel rindel. Ühest küljest ta innustab poliitilisi õpetusi ja liikumisi, mis vähendavad isiklikku vastutust või kasutavad sundust ja jõudu. Issand on öelnud, et peamine põhjus, miks Ta lasi Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kehtestada ja alal hoida, on järgmine: „Kõige liha ja tema õiguste kaitseks …; et igaüks võiks toimida … õpetuses ja põhimõtetes vastavalt moraalsele valikuvabadusele, mille ma talle olen andnud, et igaüks võiks kohtupäeval olla vastutav omaenda pattude eest.”⁵ Seejärel tsiteerib ta näidet eriti kohutavast valikuvabaduse rikkumist, kuulutades: „Seepärast, ei ole õige, et keegi on kellegi orjuses.”⁶ Lutsiferi plaan on alati sisaldanud mõnda orjastamise moodust.

Teine suund, mille kaudu vastane ründab valikuvabadust, on meie kui õpetajate jaoks eriti tähendusrikas. Nagu kirjeldati just viidatud pühakirjakohas, siis „kõikide valede isa” Saatan tegutseb, et „eksita[da] ja pimesta[da] inimesi.”⁷ Valikuvabadus on tähtsusetu, kui me ei tea, mis on õige ja mis vale, ning seetõttu ei saa langetada teadlikke, arukaid otsuseid. Petmise vastumürk on tõde. Nagu Päästja kuulutas: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!”⁸ Ma arvan, et Ta peab silmas vabadust patust ning vigadest, aga ka vabadust kasutada oma valikuvabadust mõistmisega – vabad ja võimelised tegema tarku otsuseid. Ja siin on meil Jumala sõna õpetajatena oluline roll. Saatanal on vägi ainult nii palju, kui isik ei „võta kuulda [Issanda] häält.” Jumal saatis oma Poja olema „tee ja tõde ja elu”.⁹ Ta annab meile prohvetid, et meid õpetada ning meid tõeni juhatada. Ta on andnud Püha Vaimu anni selle tõe kinnitamiseks ja meie roll on aidata õpilastel tõde kuulda ja otsustada see omaks võtta.

Aga valikuvabadus usuhariduse kontekstis eeldab sammu enamat kui vaid evangeeliumitõdede edasiandmist. On äärmiselt oluline, et õpetame viisil, mis kutsub õpilasi kasutama oma valikuvabadust õppeprotsessis. Me tahame aidata neil saada protsessis aktiivseteks osalejateks ning võtta vastutus omaenda õppimise eest. Õpilaste valikuvabaduse aktiveerimine, et nad võtaksid isikliku vastutuse oma õppimise eest, mõjutab püsiva usu, kestva tunnistuse kujunemist. Nii tehes saavad neist Jeesuse Kristuse aktiivsed ja eluaegsed jüngrid. Tulen selle teema juurde tagasi hiljem, aga lisan veel midagi lepingute kohta.

Ise valimine on olnud üks põhjustest, miks president Nelson on nii palju lepingutele keskendunud. Kui me otsustame sõlmida lepinguid ja neist kinni pidada, siis teeme ainulaadselt isiklikke otsuseid meie Päästjat järgida. President Nelson selgitas:

„Selle elu ajal me valime, millistele seadustele me tahame kuuletuda – kas me tahame kuuletuda selestilise või terrestrilise või telestilise kuningriigi seadustele – ja seega, millises auhiilguse kuningriigis me elame igavesti. Iga õigemeelne valik, mille siin langetate, maksab praegu tohutuid dividende. Kuid surelikkuses langetatud õigemeelsed valikud maksavad kujuteldamatuid dividende igavikus. Kui te otsustate sõlmida Jumalaga lepinguid ja olete neile lepingutele ustavad, lubatakse „lisa[da] hiilgust [teie pea] peale ikka ja igavesti.”¹⁰

Seega vastutuse võtmine oma valikute eest süvendab isiklikku veendumust. Kui me ei tegutse ise, siis võime tahtmatult leida, et meie usul puudub vajalik sügavus elu küsimustele vastamiseks, katsumuste ületamiseks ning eluaegseks Jeesuse Kristuse jüngriks saamiseks. Issanda enda sõnadega öeldult:

„Sest need, kes on targad ja on tõe vastu võtnud ja on võtnud Püha Vaimu enesele teejuhiks ning keda ei ole petetud – tõesti ma ütlen teile, et neid ei raiuta maha ja ei visata tulle, vaid nad jäävad sel päeval püsima.”¹¹

See, kui keskne roll on valikuvabadusel meie isiklikus arengus, mõjutab ka seda, kuidas me usuõpetajatena õpetame. Me palume misjoni juhtidel seda meeles pidada, kui nad annavad misjonäridele võimalusi juhtida ning misjonitööd suunata. Me palume noorte juhtidel anda noortele võimalusi „kan[da] [juhirolli] iket” täiskasvanud mentori kõrval. Ja teil, meie usuõpetajatel, palume õpetada viisil, mis kutsub esile isiklikku kaasatust ning vastutuse võtmist õppimise eest. Kõikides nendes olukordades toimub tõeline kasv kõige tõhusamalt siis, kui noortele antakse võimalusi tegutseda ja mitte üksnes mõjutatud olla.

Õnnetundega meenutan aega, kui olin varahommikuse seminari õpetaja. Sain oma kogemuse läbi teada, et see on kutse, mida peaksime ihaldama. Kahel seminariõpetajaks olemise aastal õppisin ka õigusteaduskonnas juurat. Soovides, et mu õpilased kogeksid, mida tähendab julgus elada usus, kutsusin ühel hommikul klassi ette rääkima oma kursusekaaslase – Kirikusse mittekuuluva, kuid uskliku mehe. Minu sõbral Richardil oli probleem nägemisega, mistõttu ta vajas perioodiliselt valusat ravi, mille käigus, kui suudate seda uskuda, tema silmamunad raviprotseduuride tarbeks välja tõmmati. Juuraõpingute jaoks oli vaja palju lugeda, kuid ta ei näinud piisavalt hästi, et lugeda. Seega ta palkas mitu esimese aasta tudengit, kes talle loengute väliselt iga päev ette lugesid. Nendest tõsistest katsumustest hoolimata oli ta toredaloomuline ja meeldis kaastudengitele. Tema eeskuju inspireeris meid kõiki.

Seega Richard rääkis oma loo minu seminariõpilastele, sealhulgas oma usust Jumalasse, ning kuidas ta tundis, et Jumal vastas tema palvetele. Ja õpilastel oli võimalus teda näha ja kuulda ning talle küsimusi esitada. See avas nende silmad usu tegelikule jõule elus ja sellele, mida see võiks nende endi elus tähendada. Samal ajal avas see kogemus kujundlikult Richardi silmad minu kallite seminariõpilaste headusele. (Üks asi, mis talle muljet avaldas, oli teismeliste nägemine kell 6 hommikul algavas tunnis.)

Mõtisklege selle üle, kuidas Päästja õpetas. Jeesus ei öelnud oma jüngritele lihtsalt, mida nad tegema peaksid, ning Ta ei teinud ka ise nende eest kõike ära. Ta õpetas viisil, mis tähendas, et nad pidid mõtlema, osalema, arutama ning Tema õpetusi rakendama. Seetõttu olid nad paremini valmis pärast Päästja lahkumist saama Püha Vaimu ning laskma Pühal Vaimul end oma tegemistes juhtida.¹² Raamatust „Päästja viisil õpetamine” loeme: „Kindlasti oli aukartustäratav vaadata, kuidas Päästja vee peal kõndis. Kuid Peetrusele sellest ei piisanud. Ta tahtis teha seda [ja tal oli vaja seda teha], mida tegi Päästja, olla seal, kus Ta oli, ja saada ise sama kogemust.”¹³ See tähendas muidugi ka seda, et Peetrus teeks vigu, kuid Päästja andis talle – ja annab ka meile – korduvalt võimalusi tegutseda ja saada tugevamaks oma püüdluste kaudu, sealhulgas ka läbi ebaõnnestumiste.¹⁴

Oma jüngritele selliste õppimiskogemuste loomiseks leidis Päästja viise, kuidas aidata neil võtta vastutus oma õppimise eest. Mõelgem ainuüksi kolmele viisile, kuidas Päästja oma jüngreid kaasas: 1) kasutades tähendamissõnu, 2) esitades inspireeritud küsimusi ja 3) esitades isiklikke üleskutseid.

Tähendussõnade kasutamine. Kommenteerin neid kõiki. Esiteks, tähendamissõnad. Mõtelge sellele, kuidas Kristus kasutas tähendamissõnu. Selle asemel, et alati kohe selgitada või esitada otsene väide, kutsus Päästja oma järgijaid mõtisklema oma õpetatu sügavama tähenduse üle. Selleks oli vajalik teistepoolne pingutus. Olen täheldanud, kuidas mu arusaam kuulekusest on tugevnenud, uurides tähendamissõna külvajast.¹⁵ Kadunud poja tähendamissõna uurimine on aidanud mul paremini mõista andestust.¹⁶ Minu soov tunda ja näidata ligimesearmastust kõigi vastu on laienenud läbi halastaja samaarlase tähendamissõna.¹⁷

Samuti on minust saanud parem jünger ja juht, kui olen mõtisklenud majapidajaametist vastavalt sellele, kuidas see on kirjas tähendamissõnas talentidest.¹⁸ Üks asi, mida selle tähendamissõna üle mõtiskledes mõistsin, oli, et esimesed kaks sulast, kellest üks sai viis talenti ning teine kaks, kes mõlemad oma talentide hulga kahekordistasid, said sama kiituse ja autasu osaliseks, kuigi nende talentide arv oli erinev. Teile meenub, et viie talendi omanik kahekordistas oma osa kümnele ja kahe talendi omanik naasis nelja talendiga. Mõlemale ütles isand sama vastuse: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!”¹⁹ Ma saan sellest aru nii, et me kõik ei pea saavutama sama taset ega arenema sama ajagraafiku järgi, et Issanda õnnistusi ning lõpuks igavest elu saada. Peame lihtsalt olema usinad nende annete, võimete ja võimalustega, mis meil on. Ma arvan, et isegi see ühe talendi saanud sulane, kui ta oleks töötanud ja teeninud välja teise, selle asemel, et see talent ära peita, oleks samuti saanud sama autasu, mis anti tema kahele vennale. Ma õpetan juhtidele ja teistele, et kui nad teevad enda võimuses oleva, siis Issand suurendab ning tasustab nende püüdeid ning sobival hetkel saavad nad Tema õnnistuste täiuse.

Inspireeritud küsimuste esitamine. Esitage inspireeritud küsimusi. Ka Päästja õpetas sel viisil. Näiteks siis, kui Ta küsis oma jüngritelt: „Keda teie mind ütlete olevat?” Ilmselgelt teadis Ta vastust oma jüngritest paremini, kuid andis Peetrusele võimaluse mõtiskleda ning siis ise küsimusele vastata. Ma usun, et sõnaline väljendus tugevdas Peetruse tunnistust, kui ta kuulutas: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”²⁰ Pärast ülestõusmist esitas Päästja Peetrusele kolmel erineval korral teistsuguse küsimuse: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?” Peetrus vastas iga kord: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Sel korral võimaldas küsimus Päästjal Peetrust õpetada, vastates iga kord: „Hoia mu lambaid.”²¹

Üleskutsete esitamine. Lõpuks, üleskutsete esitamine. Teinekord oli aegu, mil Päästja vastas küsimusele, mille Ta oli esitanud, kuid viisil, mis toimis üleskutsena. Kõneledes oma jüngritele läänepoolkeral, küsis Päästja: „Missugused mehed te peaksite olema?” Seejärel Ta vastas ise koheselt: „Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.”²² Võime meenutada ka teisi tähtsaid üleskutseid Päästjalt. Mõelge näiteks Tema kutsele: „Tule ning järgi mind!” Ja mõnikord kaasnesid Tema üleskutsetega lubadused – ja nendega kaasnevad lubadused ka tänapäeval. Näiteks kutsub Issand Õpetus ja Lepingute raamatus meid: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse.”²³ Kõik Päästja üleskutsed andsid jüngritele võimaluse tegutseda, mõelda ning võtta oma õppimise ning kasvu eest vastutus.

Varem sel aastal esitas vanem Clark Gilbert seminari- ja usuinstituutide õpetajatele üleskutse leida viise, kuidas anda õpilastele sihilikult võimalusi tegutseda ning võtta vastutus oma õppimise eest. Ta toetus paljuski käsiraamatus „Päästja viisil õpetamine” olevale peatükile „Innustage usinat õppimist”.²⁴ Minu arvates on märkimisväärne, et selle osa pealkiri sisaldab sõna õppimine ja mitte õpetamine. See tuletab mulle meelde, et tõhusad õpetajad suunavad oma õpilasi võtma vastutuse omaenda õppimise eest. Ja kui õpetame viisil, mis suunab vaid kuulama ja eirab õppija aktiivset osalust, siis riskime sellega, et saadame õpilastele sõnumi, et meie õpetamine on väärtuslikum, kui nende õppimine.

Raamatus „Päästja viisil õpetamine” tuletatakse meile meelde, et usinale õppimisele suunamine tähendab, et aitame õpilastel saada omaenda õppimisprotsessis tegutsejateks. Selle aset leidmiseks on mitu viisi, kuid lubage mul sellest õppematerjalist rõhutada kolme.

• Esiteks saame luua õpikogemusi, kus me „kutsu[me] õppijaid üles õppimiseks valmistuma”. See võib toimuda enne tundi tehtavate lugemisülesannete, uurimisküsimuste ning isiklike üleskutsete kaudu.

• Teiseks peaksime „julgusta[ma] õppijaid jagama õpitavaid tõdesid”. Selle tegemiseks on palju viise ning igaüks teist leiab isikustatud lähenemisviisi, mis sobib teile ja teie õpilastele. Kui ma õppisin õigusteaduskonnas, toimus õpe sageli niinimetatud sokraatilise meetodi kaudu, kus õppejõud aitasid tudengitel õigusjuhtumit mõtestada, paludes klassil materjaliga suhestuda hoolikalt läbimõeldud küsimuste seeria abil. Läksime loengusse ettevalmistununa oma mõtteid esitama ning teiste omi kuulama. Olen näinud instituudiõpetajaid, kes annavad õpilastele võimalusi jagada õpitut hästi struktureeritud tunniarutelude kaudu ja see nõuab hästi ettevalmistatud õpetajaid, kes kaasavad hästi ettevalmistatud õpilasi uurimise ja dialoogi vaimus. Ma tean, et teie tundides on see alati nii. Kõik õpilased on hästi ette valmistatud. Kõik õpetajad on hästi ette valmistatud. Aga see ongi see üleskutse.

• Ja kolmandaks peaksime „palu[ma] õppijatel mõtiskleda selle üle, mida nad õpivad” (kaldkiri lisatud).²⁵ Peaksime alati otsima viise, kuidas paluda õpilastel õpitut oma ellu rakendada. See võib toimuda isiklike üleskutsete, mõtisklema suunavate harjutuste ja paljude teiste vahendite kaudu, mis aitavad õpilastel muutuda ja saada Kristuses enamaks.

Nende ettevalmistamise, jagamise ja rakendamise püüded nõuavad läbimõtlemist ning mõnikord tähendab see õpetaja jaoks suuremat töökoormust. See võib eriti nii olla, kui püüate aidata õpilastel oma mõtteid jagada ning üksteist õpetada. See ei tähenda, et puuduksid konkreetsed hetked, mil kõneleme otse ja ühepoolselt – eriti siis, kui rõhutame olulist sõnumit või selgitame mõnda aluspõhimõtet. Tänane koosolek on üks näide sellise aluspõhimõtte selgitamisest. Ent sellele sõnumile peavad järgnema regulaarsed võimalused, mis haaravad meid kõiki õpiprotsessi, võimaldades jagada õpitut ja rakendada seda oma õpetamises.

Ma loodan, et te tundsite ära ettevalmistuse, mis palusime teil enne tänast õhtut teiega jagatud uurimisküsimuste ja lugemismaterjali kaudu teha. Homme ja järgnevatel nädalatel kutsume teid arutama Päästja viisil õpetamise kohta õpitut kolleegide ning kaaslastega. Palume teil ka identifitseerida need valdkonnad, kus saate oma õpetamist vastavalt tänaõhtusele sõnumile ja homme jagatavatele õpetamisvahenditele parendada.

Lubage mul pöörata hetkeks tähelepanu ühele teisele õpetamismaterjalile, mida tasub uurida, kuigi see on mõeldud teisele kuulajaskonnale. Viitan misjonäride käsiraamatu „Jutlusta minu evangeeliumi” 10. peatükile. Selle peatüki pealkiri on „Õpeta, et suurendada usku Jeesusesse Kristusesse”. Misjonäride poolne õpetamine on muidugi ülim näide sellest, kuidas aidata inimestel moraalset valikuvabadust kasutades oma elu aktiivselt ja teadlikult muuta. Eesmärgiks on pöördumine Püha Vaimu ja Kristuse armu kadu, mis viib eluaegse jüngripõlveni. Loomulikult tegeleme sellega ka Kiriku Haridussüsteemis. Seega ütlen ma, et te võiksite saada lisateadmisi nii sellest allikast kui ka raamatust „Päästja viisil õpetamine”. Kahe käsiraamatu vahel on loomulikult kattuvusi, kuid põhimõtte või idee lugemine teisiti sõnastatult võib mõnikord anda värske vaatenurga ja sügavama arusaamise. Osad küsimused, millele „Jutlusta minu evangeeliumi” käsiraamatu 10. peatükis vastatakse, on „Kuidas ma saan õpetada Vaimuga?” „Kuidas ma saan õpetada pühakirjade abil?” „Kuidas ma peaksin õpetades oma tunnistust jagama?” „Kuidas ma saan oma õpetust plaanida ja kohandada, et see vastaks inimeste vajadustele?” ja „Kuidas ma saan esitada paremaid küsimusi ja olla parem kuulaja?” Ja et te teaksite, siis mulle ei maksta selle käsiraamatu ülistamise eest.

Lõpuks räägime, kuidas aidata õpilastel võtta vastutus oma tunnistuse eest. Jeesuse Kristuse eluaegseks jüngriks kujunemisel on usinale õppimisele suunamine keskse tähtsusega, sest see aitab õppijatel võtta vastutus oma õppimise eest, nagu oleme rääkinud. Üks viis, kuidas president Nelson on julgustanud meid võtma vastutus oma isikliku arengu eest, on tema üleskutse noortele täiskasvanutele võtta vastutus oma tunnistuse eest. 2022. aastal ülemaailmsel pühalikul koosolekul noortele täiskasvanutele ütles president Nelson:

„Ma anun teid, et te võtaksite oma tunnistuse eest vastutuse enda kätte. Tegutsege selle nimel. Vastutage selle eest. Kandke selle eest hoolt. Kosutage seda, et see kasvaks. Toitke seda tõega. Ärge saastake seda uskmatute inimeste valefilosoofiatega ja siis imestage, miks teie tunnistus kahaneb. Palvetage iga päev tõsimeeli ja alandlikult. Kosutage end vana- ja nüüdisaja prohvetite sõnadega. Paluge, et Issand õpetaks teile, kuidas Teda paremini kuulata. Veetke rohkem aega templis ja pereajalootööd tehes. Kui panete tunnistuse oma elus tähtsaimale kohale, siis pange tähele, et teie elus leiavad aset imed.”²⁶

President Nelson korda seda palvet kogu Kirikule 2022. aasta sügisesel üldkonverentsil oma kõnes „Võitke ära maailm ja leidke hingamine”.²⁷

President Nelson esitas noortele täiskasvanutele kõneledes mitmeid küsimusi: „Kas te tahate tunda rahu seoses muredega, mis teid hetkel vaevavad? Kas te tahate tunda paremini Jeesust Kristust? Kas te tahate teada saada, kuidas Tema jumalik vägi saab teie haavad ja nõrkused tervendada? Kas te tahate tunda oma elus Jeesuse Kristuse lepituse sulnist ja rahustavat väge? Nendele küsimustele vastuse otsimine nõuab jõupingutust – suurt jõupingutust.”²⁸ Ta valideerib õpilaste muresid öeldes: „Kui teil on küsimusi – ja ma loodan, et teil on küsimusi –, siis otsige vastuseid, soovides tulihingeliselt uskuda. Õppige evangeeliumi kohta kõike, mida saate, ning pöörduge kindlasi juhatuse saamiseks tõde täis allikate poole.”

Minu jaoks, just seda see usina õppimise innustamine tähendabki – ning just seda nõuab see ka meilt, kui tahame kutsuda oma õpilasi võtma vastutuse oma tunnistuse kujundamise eest. See vastutuse võtmine õppimise eest vajab toetust ka meie õpetuse ülesehituses, et õpilastel oleks võimalus tegeleda õpitavaga tõelise jüngri arendamiseks vajaliku sügavuse ja täpsusega. Mõtisklege uuesti prohveti üleskutse peale „Tegutsege selle nimel. Vastutage selle eest. Kandke selle eest hoolt. Kosutage seda, et see kasvaks.” Kas meie tundides on võimalus selliseks isiklikuks kaasatuseks, et tunnistus ja jüngritee edeneksid? Kas on olemas viise, kuidas me kõik saaksime innustada – või parandada oma püüdlusi innustada usinat õppimist?

Kõnelesin täna õhtul kõigepealt Kiriku usuhariduse eesmärkidest, sealhulgas vajadusest aidata meie õpilastel:

1. „Arendada usku Taevasesse Isasse ning Tema „suurde plaani” ja panna alus tunnistusele Temast ning Tema „suurest plaanist,” ‥

2. Saada eluaegseteks Jeesuse Kristuse jüngriteks, kes sõlmivad ja peavad kinni lepingutest, ‥ [ja]

3. Tugevdada nende võimet leida vastuseid, hajutada kahtlusi, vastata usuga ning anda põhjust sellele lootusele nendes ükskõik millistele katsumustele vastu astudes.”²⁹

Kui aitame õpilastel rakendada nende valikuvabadust, süveneb nende pöördumine viisil, mis suunab nad eluaegse jüngerluse poole. President Nelson ütles eelmise aasta sügisesel üldkonverentsil: „Nüüd on aeg seada oma jüngritee meie kõrgeimaks prioriteediks.”³⁰ Ta lisas: „Teie jaoks pole veel liiga vara ega liiga hilja saada Jeesuse Kristuse ustavaks jüngriks.”³¹ Tegutseme usinalt nüüd, enne kui on liiga hilja. Nüüd on aeg, nagu ta ütles. Mind liigutab järjest enam mu venna Pauluse hoiatus, tema anuv hoiatus Efesose vanematele:

„Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi.

Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna;

ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.”³²

Õpilased, kelle üle me Pauluse sõnul oleme „ülevaatajad”, on ülimalt hinnalised – nad on ostetud Päästja enese verega. Meile on antud ülesanne olla ustavaks eeskujuks ning toita ja tugevdada neid „hirmsate huntide” vastu, keda nad võivad kohata väljaspool Kirikut, aga ka Kirikus – Pauluse sõnade kohaselt, meie „eneste seast” –, kes räägivad valet ja püüavad teha neist enda, mitte Õpetaja jüngreid. Peame aitama neil õppida tundma tõde, kasutama oma valikuvabadust targalt ning eelkõige armastama sügavalt ning püsivalt Isa ja Poega

Ma tunnistan meie armastavast ja armastatud Taevasest Isast ning Tema lunastusplaanist. Ma tunnistan Tema Ainusündinud Poja Jeesuse elavast reaalsusest – ülestõusnud Lunastajast –, kes istub Isa paremal käel, kus Ta on nõudnud oma halastuseõigust inimlaste üle.³³ Kuulutan koos Mormoniga, et olen Jeesuse Kristuse jünger³⁴ ning tahan olla Kristuse jünger elu lõpuni. Saagu meist igaüks tugevamaks omaenda jüngriteel ja püüdlustes aidata nii paljudel kui võimalik saada pühendunud eluaegseteks Jeesuse Kristuse jüngriteks.

Jumal õnnistagu teid! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.