Meie eesmärk on elukestev jüngripõli
Hea evangeeliumi õpetamise mõju
KHSi usuõpetajate konverentsi pühalik koosolek, 12. juuni 2025
Ma olen pärit Tennessee osariigist, niinimetatud „piiblivöö pandlast”. Ja kuulusin keskkoolis Kristlike Sportlaste Ühendusse. Kui mind praegu vaadata, ei oskaks te seda aimata, aga vanasti olin ma suhteliselt hea sportlane ja päris heas vormis. Mõned aastad tagasi saatis ema mu naisele minu keskkooliaegse pildi, kus mu pea oli veel juukseid täis ja mul oli ka veidi lihaseid. Koos pildiga saatis ema mu naisele lohutussõnumi: „See ootab sind ees ülestõusmisel.”
Kristlike Sportlaste Ühendusel oli ja on tähtis missioon. See oli eri kirikutest pärit sportlaste kogukond, keda ühendas usk Kristusesse. Eelviimase kooliaasta lõpus valiti mind järgmiseks, minu viimaseks kooliaastaks, oma keskkooli allüksuse vanemaks.
Mu nimi ja kiriku liikmesus saadeti seoses ühingu uueks vanemaks saamisega osariigi peakontorisse. Veidi hiljem saabus meie õppeosakonna sponsorile sõnum, et nad peavad esitama uue nime. Meie sponsor ütles mulle, et mul pole võimalik olla vanem, kuna nad ei pidanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid kristlasteks. Mu usku poldud kunagi varem niimoodi proovile pandud.
Valiti uus vanem, kuid mõne kuu pärast saabus sõna, et Kiriku esindajad olid Kristlike Sportlaste Ühendusega rääkinud ja probleem oli lahendatud. Jäin rühmas aktiivseks, kuna sinna kuulusid väga head inimesed.
Iga kooliaasta lõpus toimus igas keskkooli allüksuses aasta sportlase hääletus ja minu viimase kooliaasta lõpus hääletasid mu ühingukaaslased mind „Kristlike Sportlaste Ühenduse aasta sportlaseks”. Kui aus olla, siis tundus see õigluse võit eriti magusana. Aasta tagasi ei peetud mind isegi kristlaseks ja nüüd olin neilt autasu saamas.
Mu nimi ja kiriku liikmesus saadeti seoses keskkooli aasta sportlaseks valimisega osariigi peakontorisse. Kuid taas saabus meie õppeosakonna sponsorile sõnum, et nad peavad uue nime esitama. Nagu näha, ei olnud probleem lahenenud.
Meie sponsor, kes oli mu Ameerika jalgpalli ja maadlustreener, ütles mulle, et ta oli nõudnud, et keegi tuleks nende osariigi kontoritest minuga meie keskkooli rääkima, et seda otsust, mida ta ei toetanud, selgitada.
Minuga tuli kohtuma väga tore ja heasoovlik mees. Me kohtusime mu treeneri vaba tunni ajal tema klassiruumis. Mees selgitas, et ta soovis mulle mõista anda, miks meie Kiriku liikmeid ei peetud kristlasteks.
Ta tõmbas kotist välja paberilehe. Paberil olid kümme meie õpetust käsitlevat punkti, mis olid tema sõnul kristluse definitsiooniga vastuolus. Need punktid on teile tuttavad: meie tõekspidamine, et Jumalus koosneb eraldi isikutest, et lisaks Piiblile on veel teised pühakirjad jne.
Neid punkte jagades oli ta väga leebe, ma ütleks isegi, et kristlik. Ta oli hea mees, kuid lihtsalt eksiteel. Ta avas koti, pani paberi ära ja küsis siiralt, kas mul on küsimusi.
Ja ma vastasin: „Jah, on küll. Kas ma nägin teie kotis Piiblit?”
Ta vastas: „Jah.”
Ma küsisin: „Kas me võiksime sealt mõnda pühakirjakohta vaadata?”
Ma peaksin nüüd teile ütlema, et mul olid väga head seminariõpetajad. Ja meie teadsime väga hästi, kuidas pühakirjakohti leida. Toona oli meil igal aastal 40 pühakirja kuldsalmi. Reedeti sõime me sõõrikuid ja jahtisime pühakirjakohti ja ma olin palju võitlushimulisem, kui pidanuks Ma mitte ainult ei märkinud kuldsalme punase pliiatsiga, vaid pean piinlikkusega tõdema, et avastasin, et kui ma kortsutasin kuldsalmidega lehekülgi, siis oli neid lihtsam avada. Ja vahetult enne meie vaia pühakirjajahi turniiri raputasin ma lehekülgedele talki. Kui ma pühakirjadele piisavalt lähedal sõrmenipsu tegin, avanesid need ühe kuldsalmi juurest.
See härra jagas lahkesti minuga oma Piiblit, mida polnud pühakirjajahiks märgistatud. Me avasime Matteuse 3, Apostlite teod 7, 1. Ajaraamatu 29 ja teised kirjakohad. Talle au andes tuleb öelda, et ta kuulas armulikult. Otsust ei muudetud, kuid mina muutusin.
Neid pühakirjakohti üle vaadates tundsin ma nende õigsust kuidagi sügavamalt kui varem. Vahel tuleb tunnistus pärast proovilepanemist.1 Minu tunnistus, mu uskupöördumine, ei tulnud selle kogemuse pärast. Üksiksündmused tekitavad harva kestvat usku. Kuid see oli üks neist kogemustest paljude seas, mis andis mulle ajajooksul üha suurenenud tunnistuse.
Ma olen nii tänulik oma varahommikuse seminari õpetajatele, kes aitasid mul rajada alust, millele ehitada. Kuigi nad soovisid, et meie kogudus vaia pühakirjajahi turniiri võidaks, hoolisid nad palju enam sellest, et meist saaksid elukestvad Kristuse jüngrid. Nad muutsid mu elu. Ma loodan, et te märkate vaikselt õpetamise üle mõtiskledes oma tähendusrikast mõju nende elus, keda teie õpetate.
Pealekasvav põlvkond on hämmastav. President Russell M. Nelson ütles sel möödunud üldkonverentsil: „Pealekasvavast põlvkonnast on tõusmas Jeesuse Kristuse usaldusväärsed järgijad.”2 Ühe teise sündmuse ajal ütles ta neile: „Teil on võime olla nutikam ja arukam ning mõjutada maailma rohkem, kui eelnevad põlvkonnad seda tegid.” 3 Selleks et seda võimet saavutada, vajavad nad muu seas ka häid evangeeliumiõpetajaid.
Nad pakatavad usust, kuid „usk [tuleb] kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu”4. „Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?” 5 Nad mõistavad evangeeliumi nagu ei ükski teine varasem põlvkond, kuid kuidas nad „mõista[va]d, mida [nad] loe[va]d, ‥ kui keegi [õpetaja neid] ei juhata?”6
Paulus kirjutas korintlastele: „Jumal on seadnud koguduses mõned - esiteks apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; siis ta on andnud imetegusid.”7 Seega leiate te end sel suursugusel hetkel ja Issanda töö kiirenedes oma olulises rollis otse apostlite ja prohvetite ning imede vahele surutult.8
Eesmärk on elukestev jüngripõli
Vanem D. Todd Christofferson kordas nii oma eileõhtust sõnumit alustades kui ka lõpetades Kiriku usuõppe eesmärke. Selline korduv õpilastel Jeesuse Kristuse elukestvateks jüngriteks saada aitamise esiletõstmine avaldas mulle sügavat mõju. Tundus, et tema kavatsus oli tuletada meile meelde, mida me loodame õpetades saavutada.
Vaid kuus kuud pärast Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse kutsumist kõneles toonane vanem Russell M. Nelson siinsamas ülikoolilinnakus toimunud pühapäevasel pühalikul koosolekul. Tema sõnum oli inspireeriv ja kaemusterohke, kuid ma tahan välja tuua tema kõne pealkirja. Ta tutvustas seda nii: „Olen pannud oma tähelepanekutele pealkirjaks: „Pidage alustades silmas lõppeesmärki.”” Seejärel ta selgitas: „Osalt lähtub see vast sellest, et mul on kirurgi taust. Ühtegi plaanilist sisselõiget ei tehta sulgemist plaanimata. Kuid sama põhimõte kehtib üldiselt igas valdkonnas. Kuulsad kergejõustiklased ei alusta võidujooksu finišijoone asukohta teadmata.”9
Lõppeesmärgi silmaspidamine, teadmine, kus asub finišijoon ja üldeesmärgi mõistmine on alati tähtis, kuid see on eriti tähtis evangeeliumi õpetamisel. Kui me oleme keskendunud sellele jumalikule sihile, on meil üha suurem tõenäosus selleni ka jõuda.
President Thomas S. Monson on rõhutanud: „Evangeeliumi õpetamise eesmärk ‥ ei ole klassiliikmeid informatsiooniga üle külvata. ‥ Siht on inspireerida igaühte evangeeliumi põhimõtetele mõtlema, neid tunnetama ja seejärel tegema midagi, et nende järgi elada.”10
Nagu üldkäsiraamatus öeldakse: „Me õpetame evangeeliumi, et aidata inimestel tugevdada usku Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse. Me püüame aidata inimestel saada rohkem Päästja-sarnaseks, tunda oma elus Tema väge ja saada lõpuks igavese elu.”11
Teie juba teete seda märkimisväärsel viisil. Me näeme teie mõju pealekasvava põlvkonna elus. Üha enamad käivad seminaris ja instituudis, üha enamad lähevad misjonile, üha enamad teenivad templis, üha enamatest on saamas Jeesuse Kristuse elukestvad jüngrid.
Minu tänane üleskutse on lihtne: jäägu elukestev jüngripõli teil ka edaspidi õpetamisel teadlikuks eesmärgiks. Vaadake kõiki oma tegemisi selle läätse läbi. Vaadake perioodiliselt üle, mida te õpetate, kuidas te õpetate ja isegi, mis teadmisi te kontrollite. Vaadake üle mitte ainult see, mida te neil teada aitate, vaid ka see, mida te inspireerite neid tegema ja kelleks te inspireerite neid saama. Õpetage kavatsusega aidata neil saada „uu[eks] loodu[ks]”12 Kristuses.
Mõned küsimused, mida kaaluda, on: kuidas see, mida ma õpetan, ja kuidas ma õpetan, mõjutab seda, kuidas mu õpilased suhtuvad templisoovituse vestlusel esitatud küsimustesse? Kas mu õpetus tugevdab usku Taevasesse Isasse, Jeesusesse Kristusesse ja Pühasse Vaimu? Kas see tugevdab tunnistusi Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisest ning elavatest prohvetitest ja apostlitest? Kas see tugevdab õpilaste otsust käske pidada ja iga päev meelt parandada?
Innustage usinat õppimist
Kui meie eesmärk on elukestev jüngripõli, tuleb meil „mõtiskle[da] selle üle, kuidas Päästja õpetas,” nagu vanem Christofferson meid üles kutsus. See, kuidas me õpetame, on oluline.
Ehk mäletate, kui juhataja Boyd K. Packer õpetas misjonipresidendina tsoonikonverentsidel „kuidas õpetada”. Õde Packer küpsetas kaunilt värviliste glasuurikihtidega kaunistatud kolmekihilise koogi. Ta kirjutas pealmisele kihile: „Evangeelium”.
Kui misjonärid olid kokku kogunenud, toodi kook teatava pidulikkusega sisse. Juhataja Packer juhtis tähelepanu sellele, et see kook sümboliseeris evangeeliumi. Seejärel küsis ta: „Kes tahab kooki?”
Pole raske leida misjonäri, kes kooki tahab. Ette kutsuti üks pahaaimamatu vabatahtlik. Seejärel surus juhataja Packer käe koogi sisse ja rebis sellest suure tüki. Ta surus käe rusikasse, nii et glasuur sõrmede vahelt välja voolas. Seejärel viskas ta koogitükiga hämmastunud vanemat, nii et glasuuri ta ülikonnareväärile pritsis.
Pidades mõningase efekti saavutamiseks pausi, pöördus ta ülejäänud misjonäride poole ja küsis, kes veel kooki soovib. Ta ütles: „Millegipärast polnud enam tahtjaid.”
Seejärel võttis ta välja kristallkausi, hõbekahvli, linase salvräti ja ilusa hõbedase serveerimisnoa. Ta pööras kooki. Seejärel lõikas ta suure väärikuse ja hoolega teisest servast tüki, pani selle tasakesi kristallkaussi ja küsis: „Kas keegi soovib tükikest kooki?”
Juhataja Packer selgitas: „Õppetund oli ilmselge. Kook oli mõlemal juhul sama, sama maitse, samad toitained. Serveerimisviis muutis selle kas ligitõmbavaks ja lausa ahvatlevaks või eemaletõukavaks ja lausa vastikuks.” Ta meenutas misjonäridele, et kook sümboliseeris evangeeliumi, ja küsis neilt, kuidas nad seda serveerivad.13
See, kuidas me evangeeliumi serveerime, võib muuta seda, kas me külvame oma õpilasi üle informatsiooniga või inspireerime neid olema usinad õppurid, kes muudavad oma südant, suhtumist, tegusid ja lausa iseloomu, et Jeesuse Kristuse elukestvaks jüngriks saada.14
Selleks et õpetada nii, nagu õpetas Päästja, armastame me neid, keda õpetame, õpetame Vaimuga ja õpetame põhiõpetust.15 See on see, mida me õpetajatena teeme.
Aga õpilased? Mis on nende roll? Nende roll on usinasti õppida, oma õppimise eest vastutada, tegutseda ja evangeeliumipõhimõtteid igapäevaelus rakendada.
Vanem Christofferson palus eile õhtul, et me innustaksime usinat õppimist. Ta õpetas meile, kuidas Päästja usinat õppimist innustas. Ta sõnas: „Ta õpetas viisil, mis tähendas, et [Tema jüngrid] pidid mõtlema, osalema, arutama ning Tema õpetusi rakendama.” Tehkem meie sedasama.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks tänan teid selle eest, mida te teete nende heaks, keda te õpetate, ja mida te teete Jumala kuningriigi heaks. Meie eesmärk õpetamisel on kujundada Jeesuse Kristuse elukestvaid jüngreid. Soovin teile juhatust „evangeeliumi serveerimisel,” ning et te teeksite seda viisil, mis innustab usinat õppimist.
Ma jagan oma tunnistust Meisterõpetajast, nimelt Jeesusest Kristusest, meie Eestkostjast, meie usu alustajast ja täidesaatjast16 ning tulevaste heade andide ülempreestrist17.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.