Lahkuse kingitus

Mu kallid vennad ja õed! Mul on au kõneleda teile, ükskõik kus te ka ei ole, sellel Esimese Presidentkonna pühalikul jõulukoosolekul. Kui mõtiskleme Jeesuse Kristuse imelise sünni, Tema maise teenimistöö ning Ta hiilgava lepituse ja ülestõusmise üle, tunneme end Temale lähemal. Me tunneme Tema lahkust, majesteetlikkust ja armastust. Olen innukalt palvetanud, et minu tänaõhtune sõnum aitaks teil mingil väikesel viisil tunda täielikumalt Tema püsivat armastust sel pühal jõuluajal.

Jõuluaeg on täis traditsioone. Kuigi nende traditsioonide ulatus ja suurus sõltub perest, kultuurist ja asukohast, toovad traditsioonid meid kokku, kui tähistame üheskoos meie Päästja Jeesuse Kristuse sündi.

Mulle meenub traditsioon, kui noore isana koos oma kahe tütrega leiba küpsetasin. Kui nad tulid koolist koju, olin täisteraleiva valmistamiseks vajalike koostisosadega köögis ootamas. Tüdrukud aitasid tainast segada ja sõtkuda. Seejärel, kui nad ootasid taigna kerkimist ja küpsemist, nikerdasin ma tähti väikesesse puust leivaalusesse, mis oli kingituse tarbeks eelnevalt välja lõigatud. Graveerisin igale tahvlile sõnad J’Aime et J’Espere– prantsuse keeles „ma armastan ja loodan”. Kui värskelt küpsetatud leiva ahjust välja võtsime, viisime pätsi koos alusega sõbrale või naabrile, kes koges parajasti terviseprobleeme või kurbust.

Selle traditsiooni üle mõtiskledes olen mõelnud puidust leivaalusele ja sellele graveeritud sõnadele „ma armastan ja loodan”. Jeesuse Kristuse elava tunnistajana luban teile, et tänu Temale võime alati tunda Tema armastust ja leida Temas lootust, hoolimata eluolukorrast, olgu see hea või halb.

Päästja valmiduse kaudu „[laskuda] allapoole kõiki asju”, mis oli Tema lõputu lepituse nõue, tegi Jeesus Kristus täiusliku kingituse ning väljendas armastust ja lootust. „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” Ja kui meie armastav Taevane Isa lubas oma Ainusündinud Pojal sellist ohverdust teha, kinkis Ta meile, oma ülejäänud lastele, oma ülima armastuseväljenduse.

Kui mõtleme nendele igavestele kingitustele, mida Isa ja Poeg meile annavad, võime mõtiskleda, kuidas meie enda kingitused, mida sel jõuluajal teeme, võiksid sobival viisil näidata meie pühendumust ja tänu neile. Ma kuulutan alandlikult, et võib-olla kõige tähendusrikkam viis selle väärt ettevõtmise täideviimiseks on teha lihtsaid ja lahkeid kingitusi neile, keda me armastame. Kui oleme lahked ja teenime üksteist nii nagu teeniks Päästja, isegi kõige väiksemal viisil, võime saada Jumala armulikkuse kanaliks, et aidata meie mõjuväljas olijatel tunda Päästja armastust ja lootust –J’Aime et J’Espere!

Kui olen järjepidevalt uurinud Issanda Jeesuse Kristuse elu, olen imetlenud Tema võrreldamatut lahkuse eeskuju. Mõtisklege koos minuga hetk mõne pühakirjadest pärit liigutava loo ja tuttavate sõnade üle:

• „Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja nägi teda ning ütles temale: „Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!””

• „Jeesus ütles: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!””

• „Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!””

• „Kas teie seas on haigeid? .. Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa; mu süda on täis halastust.”

• „Ja ta võttis ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest.”

Kui me kõik järgime sel erilisel pühadeajal Päästja lahkuse eeskuju, saame seda teha mitmel viisil – teenides, ligimesearmastust ja kaastunnet näidates, armastades ja andestades. President Howard W. Hunter sõnastas selle järgmiselt: „Eesseisvate jõulude ajal lahendage tüli. Otsige üles unustatud sõber. Asendage kahtlus usaldusega. Kirjutage kiri. Vastake rahulikul toonil. Innustage noori. Näidake nii sõnade kui ka tegudega üles lojaalsust. Täitke antud lubadus. Ärge pidage vimma. Andke andeks vaenlasele. Paluge vabandust. Püüdke mõista. Vaadake üle nõudmised, mida teistele esitate. Pidage kellegi vajadusi enda omadest tähtsamaks. ‥ Olge leebe. Naerge pisut rohkem. Väljendage oma tänulikkust. Tervitage võõrast. Rõõmustage lapse südant. Tundke rõõmu maa ilust ja imelisusest. Laske oma armastusel kõlada ikka ja uuesti.”

Ma tean, et Vaim võib juhatada meid kõiki mitmel lihtsal viisil, et anda sel rõõmuajal teistele armastust, usku ja rõõmu.

Väikese poisina kogunesin jõulude ajal perega meie Winkleri klaveri ümber, mis oleks nüüdseks üle saja aasta vana. Mu vanemad olid kogenud vaesust ja olid seega kokkuhoidlikud. Saadud jõulukingid olid tagasihoidlikud. Aga mu emal oli kaunis sopranihääl. Ta mängis klaverit ja juhatas meid tuttavate jõulu- ja pühade kirikulaulude laulmisel.

Ma ei tea, kas ta ise mõtles, et kutsub meid osa saama kingitusest, mis jääb kestma. Kuid isegi väikese poisina tundsin ma nende laulude laulmisest sõnulseletamatut rõõmu. Muusika täitis meie väikese kodu rahu vaimuga. Tundsin mitte ainult oma ema, isa ja kahe venna, vaid ka oma Taevase Isa ja Päästja Jeesuse Kristuse armastust.

Mu kallid vennad ja õed! Sel jõuluajal on meil kõigil võimalus Kristuse-sarnase armastuse ja kaastundega sõbrakätt ulatada ja lahkust näidata ning midagi muuta. Ma luban, et kui oleme palvemeelsed ja avame oma südame ja meele Püha Vaimu sosistustele, juhatab Issand meid leidma kedagi, keda Ta täiuslikult armastab, kes vajab sel pühadeajal meie lahkust. Meie lahkus võib olla lihtne ega pruugi näida mingil moel erakordne, kuid sel võib olla – ja sageli ongi – kestev mõju.

Lubage mul lõpetada ühe oma lemmiku Algühingu-laulu sõnadega:

Ma jätan teile selle imelise jõuluaja alguses oma tunnistuse, et Jeesus Kristus on armastus ja lootus –J’Aime et J’Espere. Ka meie saame olla Tema kaaslased ning jagada Tema armastust ja lootust teistega isetute heategude kaudu.

Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.