Jõuluks koju

Aastaid tagasi – nüüdseks palju aastaid tagasi – olin ma noor isa ja tahtsin aidata oma armsal naisel meie esimese lapse, poja sünniks valmistuda. Närveerisin meeletult. Kord mainis Pat, et kui sünnitustegevus oli endast lõpuks märku hakanud andma, haarasin ma padja, millel olin maganud, ja suundusin ilma temata ukse poole, ilma et oleksin märganud oma pidžaamat särgi või pükste vastu vahetada.

Ilmselt oli see tema magnetiline iseloom, mis ei lasknud mul ukseni jõuda. Ei või iial teada! Võib-olla ei tahtnud lapsuke emast õhkuva armastava turvatunde tõttu veel tunde oma pisikesest soojast ja mugavast kodust lahkuda.

Igal juhul on jõulud see üks päev aastas, mil me tahaksime kõige enam kodus olla. Üks populaarsemaid jõuluaja laule on „Jõuluks koju”. Ja kui me ei saa seal olla, tekib meil väike klomp kurku ka täiskasvanuna, mil lapsepõlve mänguasjad ja kard on jäänud seljataha.

Võiks ära märkida, et just praegu teenib kusagil maailmas, tavaliselt üldse mitte kodu lähedal, peaaegu 85 000 misjonäri.

Enamik kodust eemal õppivaid õpilasi teeb korraldusi, et jõuluks koju jõuda, kuid mitte kõik, kuna osa ei saa seda reisi endale võib-olla lubada.

Paljud on ümber maakera toimuvas sõjakeerises, mistõttu on raske hinnata, kui palju teenistujaid on nende jõulude ajal kodust ära. Kuid see arv ulatub sadadesse tuhandetesse.

Jeesus, Maarja ja Joosep teadsid, mis tunne on sel erilisel ööl üksi, kodust eemal olla. Kaks aastatuhandet hiljem laulame me ikka veel: „Sõimes avas oma silmad, nagu ingel kuulutas. Vaeste keskel elas üha, maapeal meie Päästja püha.”

Vaid mõned lühikesed aastad hiljem oli see lapsuke taas ilma kaaslasteta, kuulutades, et Ta oli „sõtkunud surutõrt üksinda ‥ ja keegi ei olnud [Temaga],” kartes põhjatutes kannatustes, et Teda on täiesti hüljatud, et isegi Ta Taevaisa on Ta hüljanud, kuid selle asjaolu hilisem mõistmine tegi jõuluööst rõõmu ja lubaduste, inglite ning tähtede ja päästmise öö, öö, mil olla võimaluse korral oma lähedastega.

Lubage mul kutsuda teid kõiki olema nende jõulude ajal kasvõi viivuks pere kellegi jaoks, kes on muidu üksinda. Üksildus on kohutavalt valulik tunne. Ma tean, et paljud on tundnud suuremat üksildust kui mina, kuid ilma selle täiusliku emata, kellest ma varem rääkisin, on need kolm viimast jõuluaega olnud minu jaoks väga valulikud.

Kuid minuga on juhtunud sel perioodil midagi vabastavat. Ma olen selle aja jooksul veel enam mõtisklenud, veelgi alandlikum olnud ja veel suuremat tänulikkust üles näidanud. Võib-olla saame me õnnistada nende jõulude ajal kellegi elu, kes on ikka veel ajutiselt üksinda, nii et nad tunneksid kasvõi ühe hetke või eine või pärastlõuna vältel, et neil on olnud võimalik jõuludeks koju jõuda.

Ma arvan, et juhataja Farnesi sarnaselt oli ka minu jaoks esimene neist kõigist kordadest, mil ma jõulude ajal kodust eemal olen olnud, see mõnikord üksildane ja alati enim rahuldust pakkuv põhimisjonäri teenistus.

Siin on üks kellegi teise mõtisklusi ja õrnust täis kiri, millest õhkub küpsemat laadi igatsust. Igaüks meist on vähemalt üks kord soovinud, et ka me ise oleksime sellise kirja kirjutanud.

„Kallis isa! Esimest korda elus pole ma jõuludeks kodus. Istun võõrastemajas kamina ees ‥ ja jälgin, kuidas leegid korstnast üles lähevad, [kandes] endas mälestusi teistest jõuludest. Meenub too hommik, mil me pidžaamades trepist alla ruttasime. Joostes [siis tohutu elevusega] taas trepist üles, ‥ et näidata [teile] kõiki [kingiks saadud õunu ja apelsine ja isetehtud komme]. Sina ja ema [paistsite olevat mingil põhjusel väga väsinud], kuid te mängisite meiega ja musitasite meid, enne kui meid enne päevatõusu voodisse tagasi saatsite. Päeval vedasid sa meid mööda tänavat uue kelguga, [mida me polnud varem avastanud,] ja me teadsime, et sa oled maailma suurim ja tugevaim mees. ‥ Tundsin eile õhtul puudust põnevusest, mis kaasnes jõuluvana [tuleku nägemisega. Ta] ei tulnud [ka] täna hommikul. Ma igatsen sind[, isa. Kuid kuna see uus] vahemaa meid eraldab, hakkan ma märkama seda [tõelist] jõuluvaimu su elus. … Jumal õnnistagu sind, isa, ja hoidku sind minu jaoks ikka imelisena. Armastusega, Gordon." Meie oma Gordon Bitner Hinckley.

Rõõmsaid jõule meie Taevaisalt, kes kunagi ei nõrke ega nurju, ja Tema Ainusündinud Pojalt, Tema lapsukeselt – sellelt lapsukeselt ja meie Vennalt –, kes sirgus suureks, et „võt[ta] enese peale meie haigused ja kand[a] meie valusid [ning lasta end lüüa] meie süütegude tõttu”. Me täname oma Taevaisa tõotatud Messia, kõikidest kõige suurema jõulukingi eest. Tema, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.