Võta kingitus vastu

Jõuluajal pöörduvad meie mõtted loomulikult kodu juurde – meie maise kodu ja meie taevase kodu juurde. Kuid üks minu kõige meeldejäävamaid jõule saabus siis, kui veetsin jõulud esimest korda kodust eemal.

Olin Brasiilias üsna uus põhimisjonär ja harjusin alles võõra kultuuri ja keelega. Ühel päeval, kui kõndisime kaaslasega läbi alandliku favela ehk slummi, kuulsime, kuidas keegi meile hõikas: „Kas te õpetate Jeesusest?”

Me pöörasime ringi ja nägime naist, kes kutsus meid oma väikesesse muldpõrandaga koju. Me kohtusime tema eaka ema ja tema seitsme lapsega, kes kõik kuidagi selles tillukeses ruumis koos elasid. Hakkasime õpetama neile Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi ja nad olid innukad õppima.

Jõuluaja lähenedes kutsus pere meid nende koju jõuluõhtusööki sööma. Tunnistan, et ma polnud nende kutsest vaimustuses. Mul oli raske ette kujutada, millist jõuluõhtusööki see vaene pere võiks üldse pakkuda. Neil polnud isegi lauda, mille ümber istuda! Mu ebaküps ellusuhtumine pani mind mõtlema koguduse jõukamatele peredele ja sellele, kas peaksime jääma ootama mõnelt neilt paremat pakkumist.

Õnneks oli minu vanem kaaslane minust targem ja ta võttis kutse kiiresti vastu. Jõulupühal võeti meid vastu selle pere tagasihoidlikus kodus.

Ma ei olnud nähtu jaoks valmis.

Keset tuba oli laud, millel olevad taldrikud olid kuhjaga täis riisi, ube, liha ja kartuleid ning seal oli suur pudel limonaadi. Ja seal oli ainult kaks tooli – üks mulle ja teine minu kaaslasele.

Olin sõnatu ja emotsioonidest tulvil. Nad olid valmistanud selle jõuluõhtusöögi ainult meile. See pidi olema nende jaoks suur ohverdus. Ja ometi, kui ma istusin laua taha ja vaatasin, kuidas lapsed seina ääres istuvad ning meie söömist pealt vaatavad, nägin ma nende nägudel naeratust. Meie, teisest riigist pärit võõraste inimeste heaks ohverdamine oli toonud neile tõelist rõõmu. Nad olid andnud meile ilusa kingituse ja ma olin algul kõhelnud, et seda vastu võtta.

Need jõulud muutsid mu elu igaveseks. Kuigi möödunud on palju aastaid, mõtlen ma sellele sageli. Mälestus selle pere rõõmsast ohverdusest pöörab mu mõtted Jeesuse Kristuse ohverdusele, Tema pühale lunastuse ja tervendamise annile. Lõppude lõpuks on Tema kingitus põhjus, miks me jõule tähistame.

Mõtlen meie Taevase Isa küsimusele „Keda ma läkitan?” ja Poja südikale vastusele: „Siin ma olen, läkita mind!”

Ma mõtlen Jeesuse alandlikule sünnile ja alandlikule elule – Tema valmisolekule „[tulla] taevast alla inimlaste sekka ja ‥ ela[da] savielamus”.

Ma mõtlen Tema kannatustele Ketsemanis, kus Ta võttis enese peale „meie haigused”, „kandis meie valusid” ja võttis enda peale meie patud.

Ma mõtlen, kuidas „käed naelutatud, [Ta maksis me] võlgasid”.

Ma mõtlen Tema ülestõusmisele, Tema hiilgavale võidule surma üle.

Ja siis küsin endalt: „Kas ma võtan vastu kingituse, mida Ta nii rõõmsalt pakub?” Olen selle küsimuse üle pärast seda jõuluõhtusööki Brasiilias palju kordi mõtisklenud.

Aastaid hiljem olin ma tagasi Brasiilias, teenides seekord oma naisega misjonijuhtidena. Ma õppisin nii palju igalt misjonärilt, kes meiega teenis. Ma imetlen nende innukat ja hakkamist täis soovi anda Issandale vastuvõetav annetus.

Mul on eriti meeles vestlus ühe kalli õega, kui ta oli oma misjonit lõpetamas. Ta rääkis mulle usalduslikult, et kardab koju minna. Ta oli mures, et vaatab oma misjonile tagasi kahetsusega, mõeldes viisidele, kuidas ta oleks võinud paremini teenida, muretsedes, et oleks saanud teha rohkem. Kui ma püüdsin seda imelist misjonäri rahustada, rääkisime teistsugusest võimalusest tema misjonile – ja elule – vaadata. Meie pühendumine Jeesusele Kristusele ei ole nagu kooliprojekt, mille esitame, lootes saada täiuslikku tulemust. Jeesus Kristus on ainus täiuslik isik ja Tema elu on ainus täiuslik elu. Püüdes paremaks saada, pöördume Tema poole, ega tee seda suhtumisega, et „Mina tegin seda!” või „Ma teenisin selle väja!” või „Ma jõudsin kohale!”, vaid pigem, et „Ma võtan vastu”.

Loomulikult tahame elada Issandale vastuvõetaval moel. Me loomulikult loodame, et Ta võtab meie anni vastu. Kuid sama tähtis – või ehk isegi veelgi olulisem – on küsimus: „Kas ma võtan vastu Tema oma?”

Ma ei arva, et Päästja kingitust saab vastu võtta passiivselt või möödaminnes. Minu jaoks tähendab sõnaühend vastu võtma teadlikku valikut ja tahtlikku tegutsemist. Nii nagu Tema ohverdus meie eest oli vabatahtlik, soovib Ta, et me selle vabatahtlikult vastu võtaksime. Nagu iga hea kingi andja, on Issand tähelepanelik mitte ainult meie vajaduste, vaid ka meie soovide suhtes. Nagu Alma õpetas: „Ta annab inimestele vastavalt nende soovidele.”

Kui Jeesus läks Betsata tiigi äärde ja nägi meest, kes polnud 38 aastat kõndida suutnud, küsis ta mehelt, kas ta tahab terveks saada. See tundub olevat ilmselge küsimus, kuid Tervendaja ei tervenda meid vastu meie tahtmist. Ime tuli alles siis, kui mees oli oma soovi avaldanud.

Millised on teie soovid? Mida soovite selles elus tõeliselt kogeda ja saavutada – täna, homme ja igavesti? Kas vajate lohutust? Leevendust? Kas loodate taas rahu leida? Saada Issandalt jõudu? Kas te tahate saada terveks? Andeks? Lunastatud? Kas tahate tõesti saada järjest rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks – elada igavesti koos Tema ja oma taevaste vanematega?

Kui jah, siis võtke vastu kingitus, mida Jeesus Kristus teile pakub.

„Sest mis kasu on inimesel sellest, kui talle kingitakse and ja ta ei võta seda kingitust vastu? ‥ Ta ei tunne rõõmu sellest, mis talle antud on, ega rõõmusta tema üle ka kingi andja.”

Jumal ei suru oma teed meie ellu ega sunni meile peale oma andi. Selle asemel laseb Ta meil ise otsustada, et see vastu võtta. „Pöördu[ge] minu poole," ütleb Ta, ja siis avastate, et lisaks sellele, et Ta on juba teie poole pöördunud, on Tema halastuse käsivarred alati välja sirutatud.

Et aidata selgitada, mida tähendab Issanda poole pöörduda, tahaksin jagada midagi, mida õppisin oma lapselapselt Blakelylt, kui ta oli vaid kaheaastane.

Igal aastal jõulude ajal tulevad Blakely ja ülejäänud lapselapsed meie koju, et saada osa ühest meie lemmikutest jõulutraditsioonidest: ilusatest jõulusõimedest. Mul ja mu naisel on jõulusõimede kogu tervest maailmast ja igal jõuluajal paneme need oma majas välja, et lapselapsed need leiaksid.

Siin pildil on üks meie jõulusõimedest. Nagu näete, on Jeesuslaps keskel ja teised kujud – Maarja, Joosep, karjased, hommikumaa targad jne – on ritta seatud nii, et nad kõik oleksid nähtaval. See tundub olevat üsna tavaline viis jõulusõime üles panemiseks.

Ühel aastal märkasin meie jõulusõimede juures midagi veidrat. Keegi oli käinud neid kogu majas ümber sättimas. Kõik kõigi jõulusõimede kujukesed olid asetatud ringi, näoga Jeesuslapse poole. Avastasin hiljem, et see oli Blakely, kes oli teinud selle hiilgava muudatuse meie jõulukaunistustes.

Selle lihtsa teoga andis Blakely mulle sügava õppetunni: „Ei piisa ainult Päästjaga samal üldalal olemisest. Sellest ei piisa, kui me oleme veidi Tema poole kaldu, või Tema lähedase inimese kõrval. Et Kristuse kingitust täielikult vastu võtta, peab igaüks meist täielikult Tema poole pöörduma.

Seega, kuidas me seda teeme? Kuidas näeb välja täielikult Päästja poole pöördumine? Kuidas me näitame, et võtame Tema lunastuse ja tervendamise anni vastu?

Usun, et vastuse leiab president Russell M. Nelsoni nõuandest „avasta[da] igapäevase meeleparanduse rõõm”.

Nii lihtne see ongi. Me võtame Päästja kingituse vastu, kui parandame meelt, kui pöördume Tema poole. Ta andis oma elu, et me võiksime muutuda, täiustuda, tervendatud ja lunastatud saada. Seega võtame me selle pakkumise vastu, muutudes, täiustudes ja võttes Tema tervendava väe oma ellu.

Ja me ei tee seda ainult üks kord. Me teeme seda iga päev, sest me vajame seda iga päev. Päästja anni vastuvõtmine on eluaegne kohustus. Tema and tõepoolest selline, mis muudkui jätkab andmist, seni kuni me seda Tema poole pöördudes vastu võtame.

Mõnikord räägime, et hoiame jõuluvaimu endaga kogu aasta vältel. Tean lapsi, kes tihti soovivad, et iga päev oleksid jõulud. Tegelikkuses saame – ja peaksimegi – tähistama jõule iga päev, pöördudes Päästja poole ja võttes tänulikult vastu Tema kingituse. Kui me võtame omaks igapäevase meeleparanduse rõõmu, avastame, et jõuluõnnistused ja Tema kingituse ime võivad olla jätkuvalt meie päralt.

Kallid vennad ja õed! Ma tunnistan, et Jeesus Kristus, Jumala Poeg, andis vabatahtlikult, armastavalt ja rõõmuga oma elu kallihinnaliseks kingituseks, et meie teiega võiksime saada tervendatud, lunastatud ja ülendatud. Ma palvetan, et igaüks meist pöörduks täielikult Jeesuse Kristuse poole ja võtaks vastu Tema kingituse – nii nende jõulude ajal kui ka iga päev meie elus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.