Igavikuline valgus

Olen sügavalt tänulik, et saan koguneda koos teiega sellel pühal jõuluajal, et pidada meeles ja rõõmustada Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, kogu inimkonna Päästja sünni üle!

Jõululaupäev on minu lemmikõhtu aastas. Päikese loojudes pöörduvad mu mõtted vaikseks mõtiskluseks maailma Päästja sünni üle. Igal jõululaupäeval, mida vähegi mäletan, olen koos perega kokku tulnud, avanud Uue Testamendi ja lugenud Luuka 2. peatükist tuttavaid sõnu:

„‥ läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles, ‥ Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks; ‥ ennast laskma kirja panna ühes Maarjaga, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal.”

Mõelge noorele naisele Maarjale ja tema hoolivale abikaasale Joosepile, kes lähevad mööda tolmust teed Petlemma, teadmata, kuhu nad öömajale jäävad, või millal nende poeg sünnib.

Nüüd lisage sellele mõtisklusele sündmused, mis leiavad aset teisel pool maakera. Seal, Ameerika mandril Sarahemla maal, kurvastab rühm usklikke, kui nad „oota[vad] kindlalt” tunnustähte Päästja sünnist, mille kohta laamanlane Saamuel kuulutas prohvetlikult, et see päev ja öö ja päev ei ole pime, sest kui tunnustähte ei antaks, surmataks kõik usklikud.

Nende prohvet Nefi „kummardus maha ja hüüdis vägevalt Jumala poole oma rahva pärast. ‥ Ja sündis, et ‥ temale tuli Issanda hääl, öeldes: Tõsta oma pea ja ole rõõmus; sest vaata, aeg on lähedal ja tänasel ööl antakse tunnustäht ja homme ma tulen maailma.”

Iga kord, kui ma neid salme loen, peatun ja imestan.

Ma imestan, et Jeesus Kristus, kes lõi maa Isa juhatusel, kes oli rääkinud läbi ajaloo prohvetite ning Jumala õigemeelsete poegade ja tütardega ja neid inspireerinud, alandub peagi, et tulla imikuna maa peale.

Ma imestan ka selle üle, et Tema, kogu inimkonna Päästja, sündis Petlemmas õigel ajal, et antaks tunnustäht, mis päästis nefilastest usklikud Sarahemlas. Pühakirjades on kirjas: „Sest vaata, päikese loojudes ei tulnud pimedust.”

Kas suudate ette kujutada, mida see tähendas usklikele, neile, kes olid igatsenud selle prohvetliku kuulutuse täitumist, kes olid selle nimel elanud ja palvetanud? Kindlasti nad rõõmustasid! Milline vägev tunnistus, et Jeesus Kristus tuli maa peale, et päästa kõik, kes usuvad Tema nimesse. Päike oli loojunud, kuid taevas oli valgust täis.

Prohvet Abinadi tunnistas: „Tema on maailma valgus ja elu; jah, valgus, mis on lõputu, mida ei saa kunagi pimendada.” Jeesus Kristus kuulutas: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!”

Meie elu jooksul tuleb ette aegu, mil päike võib meie lootuste ja unistuste kohal loojuda. Päike võib loojuda, kui kogeme kaotust või füüsilisi ja emotsionaalseid väljakutseid. Kuid kuna Jeesus Kristus tuli maa peale ja tõusis kolmandal päeval üles võidukana patu ja surma üle, ei jää päikese loojudes jäädavalt pimedaks. Me saame otsida ja leida Tema elu andvat valgust.

Öine taevas alandlike karjaste kohal täitus valgusega, kui „Issanda ingel astus nende ette” ja kuulutas rõõmusõnumeid: „Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!” Mõnikord võime järgida Päästja valgust ja Ta kiiresti leida, kui me karjaste sarnaselt taevast juhatust järgima „tõttame” ja ise Tema jumalikkusest teada saame. Ka meie saame siis minna oma teed „Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest, mis [me oleme] kuulnud ja näinud”.

Teinekord võime tunda end rohkem hommikumaa tarkade sarnaselt ja teekond Tema leidmiseks võib võtta nädalaid, kuid või isegi aastaid. Kuid kui me jätkame Tema juhatava tähe valguse järgimist, ükskõik kui nõrgalt see ka ei võbeleks, läheneme Talle iga sammuga. Ja siis, nagu targad, võime me rõõmustada suure rõõmuga, langedes maha kummardama, pakkudes oma tänulikkuse ja armastuse ande.

Põigakem nüüd 2010. aasta jõululaupäeva, kui jagan teiega, kuidas Jumala valgus ja armastus hajutasid pimeduse minu ja mu pere jaoks kahel neist pühadest öödest.

Ma olin kodust rohkem kui 3000 kilomeetri kaugusel haiglas ja kandsin hoolt oma abikaasa, Bruce’i eest, kes võitles pärast edukat operatsiooni oma elu eest. Tema tervis oli kokku varisemas ja tema eest hoolitsenud arstid ei suutnud aru saada, miks. Pärast seda, kui olin koos üle kogu maa asuvate pereliikmetega paastunud ja palvetanud, läksin ma korterisse, et veidi magada. Keset ööd kuulis üks õde, kes kõndis Bruce’i uksest mööda, teda – korra – köhatamas. Tal tekkis mõte tellida test ühe ebatavalise hingamisteede haiguse kontrollimiseks. Test kinnitas tema mõtet ja mõne tunni jooksul pärast ravi alustamist hakkas Bruce’i tervis paranema. Me teadsime, et Kristuse valgus oli paistnud sellele õele, näidates talle teed, mis taastaks Bruce’i tervise. Meie kogetud pimedus asendus valguse ja lootusega.

Kuus aastat hiljem, 2016. aastal ühel teisel jõuluõhtul oli Bruce taas haiglas, kus tema taastumist kahest raskest haigusest katkestas järjekordne järsk langus. 48 tunni jooksul suutsid arstid põhjuse diagnoosida. Nad rääkisid meile plaanist, mis võiks aidata tal sellest kolmandast haigusest jagu saada. Kui nad olid lõpetanud, palus Bruce viisakalt neil palatist lahkuda, et me saaksime rääkida. Ta ütles mulle, et Vaim oli talle selgelt sosistanud, et arstid ei saa tema elu päästmiseks midagi teha. Ta rääkis rahulikult, täis Vaimu. Kaks päeva hiljem suri ta rahulikult kodus, ümbritsetuna meie perest.

Kuigi mõlemal jõuluõhtul oli erinev tulemus, on need mõlemad meie jaoks pühad. Kas valati pisaraid, tunti sügavat kurbust ja kaotust ning üksindust? Jah. Ja kas me tundsime Jumala armastuse valgust? Jah. Selles, mis tundus meie elus päikese loojaminekuna, andis Tema meile valgust ja mõistmist.

Kui me keskendume maailma Päästjale, Jeesusele Kristusele, valgustab Ta meie teed lootuse ja tervenemiseni. Nii nagu usklike kogemus Sarahemlas, ei jää ka meie ööde saabudes püsivat pimedust, sest Päästja on saanud võidu patu ja surma üle.

Mulle meeldivad kirikulaulus „Oo Petlemm, väike linnake” järgmiste sõnade sügavmõtteline tähendus: „Su pimeduses särab nüüd valgus lõputu. Ja kõik me soovid, ootused sel ööl on täitunud.”

Vennad ja õed! Issand on meie igavikuline valgus! Ma tunnistan, et Jeesus Kristus tuli maa peale, et tuua rõõmu ja lootust, kui Ta valgustab meie koduteed. Ma armastan Teda! Ma kummardan Teda. „Jumal olgu tänatud oma jumaliku Poja võrreldamatu anni eest.” Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.