Kas ma olen küllalt hea?

William Randall (Randy) Cone, Maryland, Ameerika Ühendriigid

Arvasin, et leian usku, armastust ja vaimset tõde alternatiivset eluviisi järgides. Aga ei leidnud. Leidsin need Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ja templist.

Kui ma olin teismeline 1960ndatel, raevutses Vietnami sõda. John F. Kennedy oli mõrvatud, nagu ka Martin Luther King Jr. ja Robert Kennedy. Ma mässasin oma vanemate ja kõigi tolleaegsete traditsioonide ja institutsioonide vastu. Ma ei tahtnud abielluda ega tuua lapsi maailma, mis oli nii vägivaldne, ebaaus ja halvasti toimiv.

Ma jätsin viimasel aastal keskkooli pooleli, kolisin Haight Ashbury piirkonda San Franciscos Ameerika Ühendriikides ja elasin aastatel 1969–1972 hipi elu. Ma jäin kommuunidesse, võtsin vastu kõik töökohad, mida leidsin, ning võtsin omaks idealistliku ja hedonistliku elustiili ning kuritarvitasin narkootikume.

pikkade juuste ja habemega noormees — Kui Randy oli teismeline, arvas ta, et tema elul pole õnnelikku tulevikku. „Ma mässasin oma vanemate ja kõigi tolle aja traditsioonide ja institutsioonide vastu,” ütleb ta.

Samal ajal otsisin usku, armastust ja vaimset tõde. Mediteerisin ja uurisin erinevaid religioone, ammutades neist kõike, mis tundus mulle õige või väärtuslik. Kõik minu otsingud lõppesid aga pettumusega. Teades minu otsingutest, saatis mu vend John mulle Mormoni Raamatu.

„Sa pead seda lugema,” kirjutas John, kes oli varem Kirikuga liitunud.

Kui mind bensiinijaamas Mormoni Raamatu lugemise eest vallandati, mõtlesin ma, et see ei saa olla hea. Viskasin raamatu minema.

Veidi aja pärast ütles John mulle, et tuleb San Francisco lahe piirkonda koos Brigham Youngi ülikooli laulukooriga.

„Mulle meeldiks sind näha,” ütles ta, soovitades meil kohtuda California Oaklandi templi juures.

Öösel lahe piirkonnas ringi sõites nägin sageli templit. See meeldis mulle vaimselt, nii et lugesin sellest ja soovisin sinna sisse minna. Me kohtusime Johniga ühel varahommikul templi aias. Pärast meie külastust ütles ta, et tal on aeg oma rühmaga templisse minna.

„Randy, sina ei saa meiega templisse tulla,” ütles John mulle.

„Ma tean, ma olen hipi,” vastasin ma, „aga ma olen õppinud Ida religioone, ma olen taimetoitlane, ma elan kommuunis, kus me jagame kõike, ja mul on 20 dollarit. Kui palju see pääse maksab?”

„Palju rohkem kui see,” vastas John. „Sa ei ole piisavalt hea.”

Tol ajal pidasin ennast intellektuaalselt, filosoofiliselt ja vaimselt arenenuks. Kuidas võis olla, et ma pole piisavalt hea?

Täidetud lootusega

Mu vanemad ei teadnud mitu aastat, kus ma olen. Nad olid head inimesed, kes püüdsid anda mulle parimat haridust ja olid arusaadavalt pettunud minu valikutes. Kui mu isa haigestus, veenis ema mind koju Washingtoni minema. Kui ma kohale jõudsin, leidis John mulle tööd Washington D.C. templit ehitavas meeskonnas.

Ma ei teadnud seda, kuid ta oli korraldanud mulle töö koju naasnud misjonäride meeskonnas. Olin jahmunud, et juhtiv töödejuhataja John Howell palus meeskonnaliikmel iga tööpäeva alguses palvetada – see oli midagi, mida ma polnud kunagi varem näinud üheski meeskonnas, kellega olin varem töötanud.

Ühel päeval tööl olles paigaldasid mitmed meist ühte rasket templi välisust, kui see kukkus ja mu sõrme lömastas. John kiirustas minu juurde, vaatas mu sõrme, nõudis pühitsetud õli ja andis mulle õnnistuse. Mu sõrm paranes nii kiiresti, et ma ei pidanud arsti juurde minema.

Ühel teisel korral anti mulle žiletitera ja kästi betoonpõrandatelt sinna kleepunud prahti maha kraapida.

„Miks?” Küsisin ühelt meie meeskonnaliikmelt. „Kas nad ei pane vaipa maha?”

„Randy, sa vist ei tea, kelle koda see on?” vastas ta. „Me täiustame seda Täiusliku jaoks.”

Maailm oli uppumas küünilisuse, kibestumise, vihkamise ja hirmu kätte, kuid nende noorte meeste eeskuju ja õpetused täitsid mind lootusega. Kui meeskonnaliikmed minuga oma uskumusi jagasid, teadsin, et nad on ausad ja siirad. Nad olid pühendanud kaks aastat oma elust teiste teenimisele ja nad olid arukalt optimistlikud. Ma tahtsin, et nende õpetused oleksid õiged. Tundsin, et olen jõudmas valgustumiseni, mida olin otsinud, ja et Issand valmistas mind vaimselt ette.

John Howell soovitas mul kohtuda põhimisjonäridega. Selle asemel valisin ma hoopis oma venna ja ühe tema sõbra, teise koju naasnud misjonäri, mind õpetama. Kui nad mind õpetasid, tahtsin väliseid ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et see, mida ma õppisin, on tõsi. Ilma selle tõestuseta ei soovinud ma edasisi arutelusid.

Kui küsisin, kuidas nemad tõde teadsid, vastasid nad: „Me oleme lugenud, palvetanud ja tundnud Püha Vaimu tunnistust.” Nad ütlesid mulle, et vajan sedasama tunnistust.

Tol õhtul läksin ma oma naabruskonna lähedal asuvasse puudesallu. Ma ei tea, kui kaua ma palvetasin, kuid tegin seda täieliku kavatsusega. Ma esitasin Jumalale korduvalt needsamad neli küsimust: „Kas Mormoni Raamat on Jumala sõna? Kas Sina ja Su Poeg ilmusid Joseph Smithile? Kas see on Jeesuse Kristuse õige Kirik? Kas ma olen küllalt hea, et selle liikmeks saada?”

Vastus igale küsimusele tuli sosinal minu hinge neli korda: „Jah.” Nende sosistustega kaasnesid rahulikud ja ülevad tunded.

Langetatud peaga, põlvili palvetades ja pisarais hüüdsin: „Kui vastus on see, mille Sa mulle annad, siis võtan ma selle vastu ja pühendan oma elu täielikult Sinule ja sellele evangeeliumile, nii nagu Sa seda mulle ilmutad.” Sõnades ei saa väljendada mõtteid, tundeid ja tõdesid, mis mind haarasid.

Tunnistus, mille tol õhtul sain, oli ümberlükkamatu ja on praegu sama tugev kui siis. Jumal on tõestanud mulle neid vastuseid tuhandetel imelistel ja praktilistel viisidel.

autor noore mehena — „See Kirik on üks ime,” ütleb Randy. (Pildil kuu aega pärast ristimist) „Ja minu elu Kirikus on olnud imeline.”

Minu sees põles leek

Peagi pärast ristimist aastal 1974 osalesin koos oma venna Johniga Salt Lake Citys oma esimesel üldkonverentsil. Olin üllatunud, kui vanem Boyd K. Packer (1924–2015) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, kes oli kohtunud minu tädiga New Yorgis kolm nädalat enne seda konverentsi, rääkis oma pühapäevahommikuses kõnes minust ja Johnist.

Vanem Packer tsiteeris mu tädi: „Kaks minu vennapoega on liitunud teie Kirikuga. Ma ei suuda uskuda seda muutust, mida see on nende ellu toonud.”

Tänu sellele põhjalikule muutusele (vt Al 5:14) süttis minu sees leek, mida tahtsin jagada. Peagi leidsin end Idaho osariigis põhimisjonärina. Kui olin teeninud poole oma misjonist, suri mu isa, kes oli mu suurim kangelane ja parim sõber. Mu ema helistas misjonijuhatajale ja palus mul koju tulla, et mälestuskõnet pidada. Kui minu misjonijuhataja jättis lahkumisotsuse minu teha, ütlesin talle, et tahan enne otsustamist 24 tundi palvetada ja paastuda.

Tol ööl nägin unenägu. Mulle ilmus mu isa. Keset ülevat ja tähendusrikast jutuajamist ütles ta mulle: „Poeg, jää oma misjonile.”

Järgisin isa nõu ja jäin.

noor mees misjonärina — Tänu tema pöördumisele järgnenud põhjalikule muutusele „põles [Randy] hinges leek”, mida ta tahtis põhimisjonärina jagada.

Kuus kuud pärast misjonit hoidsin ma ema kätt, kui ta viimast korda hinge tõmbas. Aastakümneid hiljem leidis mu abikaasa Lisa ühest vanast karbist minu vanemate kirja. Isa oli kirjutanud selle mulle misjoni ajal, kuid suri enne selle saatmist.

„Meie südamed olid ja on alati täis armastust sinu vastu. Ma mõistan, et asjad pole alati olnud täiuslikud, kuid selline see elu kord on. ‥ Kristus ei öelnud: „Järgnege mulle ja kõik on lihtne.” Ta ütles: „[Võtke] oma rist enese peale ja [järgige] mind” [Mt 16:24]. Tema kandis küll risti, kuid meil kõigil on oma ristikillud. Ehk sõltub meie koht taevas sellest, kuidas me enda omaga hakkama saame. Poeg, me armastame sind väga.”

See, mida ma otsisin

Kasvades olin oma vanemate vastu karm, kuid ei kahelnud kunagi nende armastuses. Alates Kiriku leidmisest olen teinud kõvasti tööd, et neid tänada ja austada.

17. veebruaril 2018, kaks nädalat enne seda, kui Washington D.C. tempel renoveerimiseks suleti, pitseeriti mind mu isa ja emaga 42 aastat pärast seda, kui nad olid läinud läbi eesriide igavikku. Minu vanim poeg William oli minu isa asemik ja Lisa oli minu ema asemik. Tundsin, et mu vanemad, kes olid varem teineteisega kokku pitseeritud, olid mõlemad vaimus kohal.

Templist leiame sidemed, mis seovad meid lähedastega igaveseks. Olen selles kindel.

Kui olin noor, ei tahtnud ma abielluda ega lapsi saada. Kuid täna on minu naine, lapsed ja lapselapsed minu suurimad aarded. Kirik on ime ja minu elu Kirikus on olnud imeline. Koos Joseph Smithiga ütlen: „Kui ma poleks ise seda läbi teinud, ei usuks ma ka ise.”

Viiskümmend aastat tagasi olin Washington D.C. templi ehitustööline. Olin veendunud, et mu elul ei ole õnnelikku tulevikku. Täna töötan samas templis talitustöötajana ja olen võtnud vastu Issanda kutse Teda järgida, Temalt tervendust saada, Tema talitused omaks võtta ja püüda saada Tema sarnaseks.

mees ja naine teineteise kõrval seismas ja naeratamas — Randy ja tema abikaasa Lisa teenivad Washington D.C. templis, mida ta 50 aastat tagasi ehitada aitas.

Taastatud Kirik ei ole teooria, filosoofia ega pelgalt kogukond või kultuur. See on meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse õige Kirik.

Arvasin, et leian San Franciscost selle, mida otsin. Aga ei leidnud. Leidsin selle Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ja Issanda kojast, „taastamise kroonivast õnnistusest”.