Sulge värav

Shaun Suttoni foto autorist rantšos

Minu noore teenistusmisjonäri teenimisaja lõpupoole järgisin õhutust teenida kaks päeva nädalas sõjaväelaste ja ellujäänute peredele mõeldud rantšos Utah’ osariigis. Mul polnud mingit kogemust rantšos töötamisega, kuid olin põnevil.

Seal veedetud aja alguses paluti mul hobuselatreid puhastada. Minu hea sõber ja kaaslane, kellega ma õhtuti õpetamas käisin, vanem Saltern, sai ülesandeks mulle näidata, mida teha.

Ühel päeval viimasesse latrisse jõudes järgnesin vanem Salternile. Sain oma mõtteis õrna õhutuse küsida, kas peaksin meie järel värava sulgema. Jätsin selle mõtte tähelepanuta ja asusin koristama.

Latris seisev hobune Shrek oli üks rantšo suurimaid hobuseid. Kui me koristasime, hakkas ta närviliselt nihelema. Äkitselt kihutas Shrek läbi lahtise värava latrist välja ja kihutas mööda hobustest teistes latrites.

Õnneks haaras üks kogenud inimene ämbritäie kaera ja meelitas hobuse kiiresti tagasi. Kui ta Shreki oma latrisse tagasi tõi, vaatas ta mulle otsa ja küsis muiates: „Mida me õppisime?”

Selge õppetund oli alati enda järel värav sulgeda. Mulle meenus pühakirjakoht, mida olin samal hommikul lugenud ja mis õpetas mind alistuma „Püha Vaimu kutsele” (Mo 3:19).

Kui me vanem Salterniga Shreki latrisse sisenesime, olin ma ignoreerinud Püha Vaimu õhutust värav sulgeda. Ma olin „piiranud” Vaimu andma mulle nõu ainult nende vaimsete asjade osas, mis olid seotud pühakirjade või käskudega. See kogemus muutis mind alandlikuks. Ma mõistsin, et Vaimu teadmised olid suuremad, kui ma olin mõistnud – need hõlmasid isegi tööd rantšos.

President Thomas S. Monson (1927–2018) õpetas: „Pidage meeles, et see töö ei ole mitte üksnes teie ja minu töö. ‥ Kui me teeme Issanda tööd, on meil õigus Tema abile.”

Kuigi ma ei õpetanud seal rantšos evangeeliumi, nagu tegin tol õhtul koos vanem Salterniga, oli mul õigus jumalikule abile ja juhatusele – isegi hobuselatreid puhastades.