Iseenda jaoks avastamine

Jälgisin hiljuti, kuidas mu vanem vend ja õde eri teerajale asusid. Mu vend valmistus misjonil teenima. Kuid mu õde hakkas Kirikust hoopis eemale tõmbuma. Tema otsus tekitas minus segadust ja ma ei teadnud mõnda aega, mida sellest arvata.

Mõistsin, et mu usk pole olnud mu enda valik, vaid olin sellega üles kasvanud. Ma pidin iseenda jaoks välja nuputama, mida ma tõeliselt usun. Kas ma usun evangeeliumi sellepärast, et see on tõsi, või sellepärast, et see on kõik, mida mulle on kunagi õpetatud? Ja kas ma saan olla hea Kiriku liige ka siis, kui mul on küsimusi?

Asusin erakordse sihikindlusega pühakirju uurima. Hakkasin oma küsimustele mõeldes lugema, püüdes leida vastuseid ja arusaamist. Mõistsin, et oma tõekspidamiste kohta küsimuste esitamine ei tähenda seda, et olen usku kaotamas. See tähendab hoopis seda, et mul on võimalik ehitada sügavamat ja isiklikumat vundamenti.

Tunnistuse tugevdamine ei ole ühekordne sündmus. See on elukestev küsimuste esitamine, otsimine ja kinnistamine. Olen tundnud, kuidas Vaim mulle tunnistab, et evangeelium on tõsi, kuid olen kogenud ka aegu, mil tundsin end Jumalast eemal. Usk ei ole muutumatu. See on miski, mida me peame iga päev palve, pühakirjade uurimise ja teenimisega kosutama.

Kirikus üles kasvamine on andnud mulle vundamendi, kuid sellele ehitamine on mu enda teha. Kui me jätkuvalt Issanda poole pöördume, tugevdab Ta meie usku ja aitab meil elu määramatuses toime tulla.