Probleem sõbraga

Matt lõi jalaga vastu kivi, kui ta koju jalutas. Ta ei saanud aru. Miks ta end nii halvasti tundis?

Ta oli koos oma sõbra Josephiga aega veetnud. Kuid Joseph näis olevat tõeliselt tüdinenud ja Matt läks lõpuks koju varem, kui oli planeerinud.

Võib-olla ma kujutan lihtsalt ette, mõtles Matt. Võib-olla pole Josephil lihtsalt hea päev.

Kui Matt järgmisel päeval kooli jõudis, nägi ta Josephit sõpradega juttu ajamas. Matt hüüdis teda ja lehvitas. Joseph vaatas Matti poole, kuid ei lehvitanud vastu. Ta pööras end uuesti sõprade poole.

Joseph lihtsalt ei näinud mind, ütles Matt endamisi.

Kui tunnis saabus rühmatöö aeg, läks Matt Josephi juurde. „Kas sa tahad minu kaaslane olla?” küsis Matt.

Joseph käitus, nagu ta poleks teda kuulnudki. „Tule, Mike,” ütles Joseph enda kõrval istuvale poisile. „Lähme sinna tööd tegema.”

Poisid kõndisid kahekesi minema. Mattil hakkas kõhus keerama. Miski ilmselgelt häiris Josephit. Aga mis?

Matt ei suutnud meenutada midagi, mida ta oleks teinud, et Josephit välja vihastada. Muidugi olid nad vahel vastasvõistkonnas, kui nad vahetunnis pesapalli mängisid. Kuid nad andsid hiljem alati teineteisele käepatsu. Miks küll tundus, et Joseph oli otsustanud kõiges vastasvõistkonda kuuluda?

Vähemalt saan ma Josephiga vahetunnis rääkida, mõtles Matt.

Vahetunnis jooksis Matt väljakul teiste laste juurde.

„Hei, Joseph!” hüüdis Matt. „Kas ma saan sinuga veidi rääkida?”

„Kohe algab mäng,” ütles Joseph.

„Olgu! Ma tulen mängin tagaväljakul sinu kõrval ja me saame rääkida,” ütles Matt.

„Sa jäid hiljaks. Minu poolel pole ruumi,” ütles Joseph ja jooksis oma meeskonna juurde.

Matt vaatas, kuidas kõik mängima hakkasid. Liiga palju inimesi polnud Josephit varem kunagi häirinud. Kõik olid olnud alati oodatud.

Kuid Matt ei tundnud kohe kindlasti, et Joseph teda mängu ootas. Miks Joseph nii käitus? Miks ta teda mängu ei võtnud? Matt ei olnud midagi valesti teinud!

„Hoopis Joseph teeb midagi valesti,” ütles Matt õhtusöögi ajal oma vanematele. „Ta isegi ei räägi minuga ega ütle mulle, miks ta vihane on!”

„Sul on kindlasti raske,” ütles ema.

Mattil tulid silma kuumad pisarad. „Tundub, et ta lihtsalt pole enam mu sõber ja ma ei tea, miks.”

„Ma olen su üle uhke, et sa püüdsid temaga sellest rääkida,” ütles isa. „Sa võiksid võib-olla talle öelda, mida sa tunned, ja et sa tahad aidata.”

Matt kehitas õlgu. Arvestades sellega, kuidas Joseph oli käitunud, polnud Matt kindel, et Joseph teda üldse kuulab.

Ema pigistas Matti käest. „Me palvetame ka sinu ja Josephi eest.”

Kui Matt end tol õhtul voodisse sättis, mõtles ta ema ja isa sõnade üle. Ta oli ka varem oma sõprade eest palvetanud, kui nad olid kurvad või neil oli raske. Kuid seekord oli ju teistmoodi? Joseph oli ju tema vastu õel.

Miks siis Matti vanemad Josephi eest palvetasid? Kas ka tema peaks Josephi eest palvetama?

Matt põlvitas oma voodi äärde. „Taevane Isa! Mul on raske Josephi peale mitte tige olla,” palvetas Matt. „Ma saan aru, et ta on vihane, aga ta ei räägi mulle, mis teda häirib.”

Matt vaikis hetkeks. „Ma tahan temaga rääkida, kuid pole kindel, et ta ütleb mulle, mis tal viga on. Palun aita teda sellega, mis teda häirib. Ja mis ka ei juhtuks, palun aita mul temaga ikka sõbralik olla.”

Kui Matt palvetas, hakkas ta tundma enda sees rahu. Ta teadis, et Taevane Isa ja Jeesus Kristus on tema parimad sõbrad. Nad võivad aidata tal armastada Josephit sellest hoolimata, mida Joseph teha otsustab. Ja nad on tema jaoks olemas ka siis, kui Joseph tema sõbraks ei jää.

Matt naeratas. Josephi eest palvetamine oli lõppude lõpuks ikkagi hea mõte.

Illustreerinud Mark Robison