„Gabbyga kirikus teenimisest vestlemine”, Sõbrake, september 2025, lk 40–41.
Gabbyga kirikus teenimisest vestlemine
Gabby on 11-aastane ja ta on pärit Zimbabwe pealinnast Hararest. Me esitasime talle mõned küsimused kirikus muusika juhatamise kohta.
Räägi meile endast.
Mulle meeldib valmistada magustoitu ja soolast toitu ning mängida marimbat. Ma laulan ja tantsin ning õpin flööti, ksülofoni ja klaverit.
Räägi meile oma uuest ülesandest.
Piiskop palus, et ma aitaksin sakramendikoosolekul muusikat juhatada. Ma ei oodanud seda ja arvasin, et nad valivad kedagi vanemat. Kuid ma tundsin ka, et mind armastatakse, ja olin rõõmus, sest ma armastan muusikat.
Vahel tunnen ma ikka hirmu, et laulan midagi valesti ja et inimesed kuulevad seda. Kuid Püha Vaim aitab mul tunda end kõigi ees mugavalt. Nüüd, kui ma hakkan sellega ära harjuma, on see tegelikult päris lõbus!
Mis tunne oli juhatada sakramendikoosoleku lasteettekande muusikat?
Alguses oli hirmus. Mul läksid vahel mõned sõnad meelest, kui me harjutasime. Seega harjutasin ma laulmist kodus koos emaga ja sellest oli palju abi. Ma laulsin Algühingus harjutades valjemini, et olla abiks neile, kes ei oska lugeda või kes ei teadnud sõnu.
Ma olin ettekande päeva saabudes põnevil. Kõik läks ilusasti. Tundsin end rahulikult ja muretult ning sõnad tulid nagu iseenesest.
Mida sa sellest kogemusest õppisid?
Õppisin, et vahel ei laabu kõik täiuslikult, aga sellest pole midagi ja sellest saab õppust võtta. Algühingus muusika juhatamine valmistas mind ette ka mu uueks ülesandeks!
Millist nõu sa annaksid teistele kirikus teenimise kohta?
Paljude inimeste ees teenimine võib vahel raske olla, kuid lastena saame me juhatada vaatamata oma vanusele või kui lühikesed või pikad me oleme. Ma ütleksin neile, et kuigi hirm võib meid vahel maha suruda, võib Püha Vaim aidata meil rahu tunda. Ta aitab meil taas püsti tõusta.