Raha ja turg
Seekord teen täpselt seda, mida ema palus, mõtles Anane.
Tõestisündinud lugu Ghanast.
Anane naeratas mööda tänavat kõndides. Kala praadimise lõhn ja inimeste jutuvada täitsid turu. Ta oli teel onu juurde. Ema oli andnud Anane’ile onule andmiseks raha.
Anane vaatas kõiki lette, kus müüdi värskeid köögivilju, toitu ja muud. Siis jäi talle midagi silma.
Ühes toiduletis müüdi kahte tema lemmikmaiustust – iiriseid ja küpsiseid. Ta vaatas emalt saadud raha. Sada cedit on palju, mõtles ta. Tema lemmikmaiustus maksis vaid 10 cedit. Onu ilmselt isegi ei märkaks, kui natuke on puudu.
Anane ostis maiustused. Ta pistis iirise suhu ja jätkas onu kodu suunas kõndimist.
Kui Anane kohale jõudis, seisis onu maja ees.
„Kas see pole mitte väike Anane! Tule aga siia,” ütles onu. „Kuidas saan abiks olla?”
„Ema saatis sulle raha.” Anane ulatas talle raha ja pani siis käed tagasi taskusse. Kas onu märkab, et osa rahast on puudu? Ta vaatas, kuidas onu raha üle luges.
„Aitäh, et selle ära tõid,” ütles onu.
Anane’il oli hea meel, et onu ei märganud puuduvat raha. Ta jättis hüvasti ja alustas pikka koduteed. Koduteel sõi ta ära ülejäänud iirised ning küpsised.
„Kuidas oli jalutuskäik onu juurde?” küsis ema, kui Anane koju jõudis.
Ta kehitas õlgu. „See läks hästi.”
„Aitäh, et sa minu eest talle selle raha viisid,” ütles ema.
Anane heitis pilgu põrandale. Tal tekkis süütunne. Mis siis, kui vanemad saavad teada, et ta oli osa rahast ära kulutanud? Ta ei tahtnud nende usaldust kaotada.
Järgmisel hommikul palus ema Anane’il lähedal asuvast poest mõned asjad osta. „Kui oled poes ära käinud, tule otse koju, olgu?”
„Olgu.” Anane kõndis turust mööda, kuid ei peatunud, et midagi osta. Ta kortsutas kulmu ja mõtles: seekord teen ma täpselt seda, mida ema palus.
Kui ta oli poes lõpetanud, läks ta kohe koju. Ta andis emale kogu ülejäänud raha.
Sel pühapäeval läks Anane oma Algühingu tundi. „Tere hommikust!” ütles õpetaja. „Täna räägime kuulekusest. On oluline kuulata oma vanemaid ja teha häid valikuid.”
Anane mõtles rahale, mille ta kulutas iirisele ning küpsistele. Ta tundis, kuidas kõhus hakkas keerama. Ta teadis, et oli teinud vale valiku.
Anane tahtis pärast kirikut oma vanematega rääkida. Tema süda lõi kiiresti.
„Ema, isa? Mäletate seda raha, mille palusite onule viia?” küsis Anane. „Noh, ma kasutasin natuke sellest maiustuste ostmiseks.” Ta heitis pilgu maha. „Palun vabandust.”
„Aitäh, et sa aus olid,” ütles isa. „Ma olen sinu üle uhke.”
Anane naeratas. Tal oli hea meel, et rääkis tõtt. Pärast vanematele rääkimist tundis ta sees soojust. Ta oli juba teinud parema valiku.
Illustreerinud Aleksandar Zolotic