Lahendus varju saamiseks
„Mis oleks, kui me istutaksime mõned puud?” küsis Cristal.
Tõestisündinud lugu Argentinast.
„Kas me saame muruväljakule minna?” küsis Ivani õde Cristal.
Ivan vaatas õue. „Ma tahan minna,” ütles ta. „Aga võib-olla peaksime ootama, kuni päike loojub. On väga palav!”
Muruväljak oli suur muruga kaetud ala nende kodu lähedal. Neile meeldis seal koos sõpradega kulli või peitust mängida. Kuid muruväljakul polnud varju, kuhu nad saaksid kuumuse eest peitu minna. Ja sel suvel oli see suur probleem.
Cristal vaikis hetke. Seejärel ta ütles: „Mis oleks, kui me istutaksime mõned puud? Siis oleks muruväljakul varjulisi kohti. Nii saaksime mängida ka siis, kui on palav!”
Ivan naeratas. „Mulle meeldib see mõte!”
Ivan ja Cristal rääkisid Papále oma plaanist. „Ma küsin linnalt luba,” ütles ta.
Mõne nädala pärast oli neil vajalik luba ja nad olid valmis tööle asuma! Papá viis Ivani ja Cristali nende maja taga kasvava suure puu juurde. Puu all kasvas hulk väikseid puid.
„Kui suur puu õitseb, kukuvad seemned maapinnale,” selgitas Papá. „Siis kasvavad neist väikesed puud. Need on nagu pisikesed looduse imed!”
Papá näitas neile, kuidas väikseid puid hoolikalt üles kaevata. Ivan ja Cristal istutasid need ettevaatlikult lillepottidesse.
Seejärel, ühel laupäeva pärastlõunal, kui päike oli pilvede taga peidus, tõstsid Ivan ja Cristal väikesed puud kärule. Nad lükkasid käru aeglaselt muruväljakule. Ivani nooremad vennad ja õed aitasid ämbritega vett kanda. Mamá ja Papá tõid mõned labidad.
Nad valisid koos igale puule koha. Nad kaevasid auke ja istutasid iga puu armastusega. Mamá näitas neile, kuidas kaevata puude ümber kastmiseks vaod. „Puud vajavad suureks kasvamiseks päikesevalgust, vett ja palju toitaineid,” ütles ta. „Just nagu lapsed!”
Ivan mõtles maja taga olevale puule ja kujutas ette, missugusteks puud ühel päeval kasvavad. „Kas sa suudad seda uskuda?” küsis ta. „Ühel päeval on need puud meist pikemad!”
Kevadel avaldaksid puud kõikidele muljet oma ilusate erkroosade õitega. Suvel ulatuks nende vari üle muruväljaku. Sügisel kataksid lehed maapinda kollase vaibana.
Ivan ja Cristal käisid iga päev muruväljakul, et puude olukorda kontrollida. Nad veendusid, et igal puul oleks piisavalt vett. Ja iga kord, kui mõni uus leht või oks tärkas, tundsid nad uhkust. Nende raske töö tasus end ära!
Ivan tundis end õnnelikuna, mõeldes kõikidele inimestele, kes ühel päeval muruväljakul varju naudivad. Ta oli aidanud muuta maailma kõigi Taevase Isa laste jaoks kaunimaks paigaks.
Illustreerinud Colleen McKeown