Liiga vihane, et palvetada

„Keegi ei mõista mind!” hüüdis Gabriela oma magamistoa ust kinni lajatades. Täna oli olnud raske päev. Keegi oli koolis tema üle nalja teinud. Kui Gabriela koju tuli, oli ta pahur ja tal tekkis Muttiga (ema) sekeldusi.

Gabriela potsatas voodile ja hakkas nutma. Tal jooksid pisarad mööda põski ja viha pitsitas rinda. See tunne polnud meeldiv.

Talle meenus Algühingust, et ta saab palvetada abi saamiseks Taevase Isa poole. Ta soovis öelda palvet, mis aitaks tal end paremini tunda, kuid oli liiga ärritunud, et keskenduda. Ta sulges silmad ja hingas mõned korrad sügavalt sisse. Mida ta saaks teha, et maha rahuneda?

Mõne sekundi pärast tekkis tal mõte.

Mõtle, mille eest sa oled tänulik.

Ta avas silmad ja vaatas toas ringi. Seinal rippus Mutti ja Vati (isa) pilt. Gabriela armastas oma peret, isegi kui ta nendega alati rahul ei olnud.

„Ma olen tänulik oma vanemate eest,” ütles ta.

Siis meenusid talle ta nõod Gwendolyn, Lydia ja Thomas. Nad jagasid temaga alati oma mänguasju ja ajasid teda naerma. Talle meeldis nendega mängida.

„Ma olen tänulik oma nõbude eest,” ütles ta.

Seejärel vaatas ta aknast välja.

Päike oli loojumas ja taevas kumasid kaunid värvid – oranž, punane, kollane ja roosa.

„Ma olen tänulik päikeseloojangu eest,” ütles Gabriela.

Ja siis meenusid talle üha enamad asjad. Ta oli tänulik lõunasöögi eest, mida ta täna koolis sõi. Ta oli tänulik oma sõprade eest. Ta oli tänulik korteri eest, kus ta elas.

Kõigele, mille eest ta oli tänulik, oli tore mõelda. Gabriela polnud iial mõistnud, kui palju head ta elus on.

Ta teadis, et Püha Vaim oli andnud talle mõtte oma õnnistustele mõelda. Ta süda oli nüüd rahunenud. Ta oli valmis palvetama.

„Kallis Taevane Isa!” ütles ta. „Palun vabandust, et ma Mutti peale vihastasin. Aitäh, et Sa aitasid mul end jälle rahuliku ja õnnelikuna tunda. Aitäh, et Sa saatsid Püha Vaimu mulle mu õnnistusi meenutama. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.”

Ta väljus oma toast. Mutti ja Vati valmistasid köögis õhtusööki. Ta kallistas Muttit.

„Palun vabandust, et ma su peale vihastasin,” ütles Gabriela.

„Pole midagi,” ütles Mutti. „Aitäh, et sa vabandasid.”

Nad istusid õhtusöögilaua ümber ja õnnistasid toitu. Siis tekkis Gabrielal üks mõte.

„Ütleme kõik kordamööda midagi, mille eest me oleme tänulikud,” ütles ta.

Vati naeratas. „Hea mõte!”

„Ma olen tänulik seebi eest,” ütles Mutti.

Vati mõtles hetke.

„Pitsa,” ütles ta. Kõik naersid.

Siis saabus Gabriela kord. Ta juba teadis, mida tahtis öelda.

„Ma olen nii tänulik palve eest.”

Illustreerinud Simini Blocker