„Kadunud prillid”, Sõbrake, jaanuar 2025, lk 44–45.
Kadunud prillid
Tõestisündinud lugu Boliiviast.
Oli esimene koolipäev. Andrés oli nii elevil. Ta läks nüüd esimesse klassi. Ta oli suur laps.
Kuid kui ta kooli jõudis, tundus seal kõik isegi suure lapse jaoks suur ja hirmus. Ta hoidis kõvasti Mamil käest.
„Kõik läheb hästi,” naeratas Mami. „Tervita oma õpetajat. Saa oma klassikaaslastega hästi läbi. Ja ära unusta oma prillide eest hoolitseda.”
Andrés sai nädal aega tagasi oma esimesed prillid. Ta vanemad tuletasid talle alati meelde, et ta nende eest hoolt kannaks.
Ema lehvitas hüvastijätuks. „Head päeva!”
Kuid Andrési päev ei olnud hea. Juhtus midagi kohutavat.
Ta jooksis pärast kooli Mami juurde. „Ma kaotasin oma prillid ära!” nuttis ta. „Vaatasin igale poole, kuid ei leidnud neid!”
„Oi ei!” Ema paistis murelik. „Palume Taevaselt Isalt abi.”
„Kas sa arvad, et sellest on kasu?” küsis Andrés.
„Proovime ja vaatame. Taevane Isa kuuleb alati meie palveid,” ütles Mami.
Andrés ja Mami ütlesid palve. Nad palusid, et Taevane Isa aitaks Andrésil prillid üles leida.
Andrés oli järgmisel koolipäeval ikka veel kurb. Kuid siis tuli üks poiss tema juurde.
„Need on vist sinu omad.” Poiss ulatas talle prillid. Leidsin need jalgpalliplatsi kõrvalt.”
Andrés võttis prillid oma kätte. Need olidki tema omad! Ta ei suutnud seda uskuda.
Ta jooksis pärast kooli Mami juurde ja kallistas teda kõvasti.
„Sa leidsid oma prillid üles!” ütles Mami. „Sa oled kindlasti rõõmus, et need tagasi said.”
„Olengi!” ütles Andrés. „Kuid ma olen veelgi rõõmsam selle üle, mida ma õppisin.”
„Ja mida sa õppisid?”
Andrés naeratas laialt. „Palvest on kasu!”
Illustreerinud Susanna Teodoro