Algühingu jaoks liiga suur?

„Tere tulemast Algühingusse!” Klassi ees seisis õde Agbor, Gifti Algühingu juht. „Täna õpime laulu „Armastage üksteist”.”

Muusika hakkas mängima ja väiksemad lapsed olid valmis laulma. Aga Gift juba teadis seda laulu. Ta oli seda sada korda laulnud! Ta ei tahtnud seda täna laulda.

Gift oli Algühingust väsinud. Ta oli kõikidest teistest lastest vanem, pikem ja suurem. Kõik tema sõbrad kirikus olid nüüd Noortes Naistes. Tal oli veel peaaegu terve aasta aega vaja oodata, enne kui ta sai nendega Noorte Naiste tundidesse ja üritustele minna.

Sel ajal, kui kõik teised laulsid, oli Gift vaikne. Ta pomises mõne laulu sõna kaasa, kuid oli mõtlemisega hõivatud.

Siis tuli talle mõte. Võib-olla kui ta räägiks piiskopiga, lastakse tal varem Noortesse Naistesse minna, et ta saaks koos oma sõpradega olla.

Gift otsis pärast kirikut üles piiskop Achombi. „Tere, piiskop!” ütles ta. „Ma arvan, et ei kuulu enam Algühingusse. Ma olen teistest lastest suurem ja vanem. Kas ma tohin hakata hoopis Noortes Naistes käima?”

Piiskop Achombi naeratas. „Ma tean, et Noortesse Naistesse siirdumine on põnev,” ütles ta. „Aga sa võid hakata seal käima alles sel aastal, kui sa saad 12-aastaseks. Palun vabandust.”

Gift põrnitses oma jalanõusid. „Olgu.”

„Algühingul on vedanud, et sa seal oled,” ütles piiskop. „Ma arvan, et nooremad lapsed imetlevad sind väga. Sinu kohalolek on nende jaoks oluline.”

Ülejäänud päeva oli Gift kurb. Aasta oli pikk aeg, et tunda end Algühingus üksildasena.

Kuid siis mõtles Gift rohkem sellele, mida piiskop Achombi ütles. Kas teised lapsed tõesti imetlesid teda? Ta polnud seda varem märganud.

Järgmisel nädalal lehvitas Gift oma sõpradele, kui nad kõndisid Noorte Naiste ruumi. Ta ohkas ja kõndis Algühingusse.

„Gift,” ütles õde Agbor, „kas sa oleksid nõus aitama mul selle nädala laulu õpetada?”

„Mh, muidugi,” ütles Gift. „Mis laulu me õpime?”

„„Olen Jumala laps”,” ütles õde Agbor. „Aitäh sulle abi eest! Ma arvan, et lastel on sinult lõbus õppida.”

Kui lauluaeg algas, seisis Gift teiste ette. „Täna õpetan teile ühte oma lemmiklaulu,” ütles ta. Ta aitas lastel sõnad selgeks õppida. Seejärel laulis ta laulu koos nendega. Kui nad laulsid, tundis Gift sees soojust ja rõõmu. Ta teadis, et ta tundis Püha Vaimu.

Peagi oli Algühingu tund peaaegu läbi! Pärast lõpupalvet hakkas Gift koridori kõndima. Ta tahtis leida pärast Noorte Naiste tundi oma sõbrad ja öelda neile tere.

Kuid üks väikestest tüdrukutest peatas ta. „Aitäh, et meiega laulsid!” Ta kallistas Gifti. „Ma tahan olla nagu sina, kui ma suureks saan.”

Gift naeratas. Ta ei suutnud ikka veel Noortesse Naistesse minekut ära oodata ja lootis, et järgmine aasta möödub kiiresti. Kuid ta teadis, et saab ikka Algühingus õppida ja häid asju teha.

Ja võib-olla oli piiskop Achombil õigus. Tema kohalolu oli oluline.

Illustreerinud Simini Blocker