Eriline konverents

„Aminah, see on minu!” karjus Indira. Ta haaras nuku oma väikeselt õelt.

„Tüdrukud, ma lahkun,” hüüdis ema. „Palun käituge isaga hästi.”

Indira vaatas üles. „Kuhu sa lähed?”

„Turule. Ma ostan toitu, et valmistada homme midagi erilist.” Ema lehvitas hüvastijätuks.

Eriline eine? Aga miks? Indira läks isa otsima. „Miks on homne päev eriline?” küsis ta.

Isa naeratas. „Homme vaatame üldkonverentsi! See on eriline, sest me saame kuulda prohvetit ja teisi Kiriku juhte kõnelemas. Nad ütlevad meile, mida Taevane Isa soovib, et kuuleksime.”

Kui ema koju jõudis, pani ta toidu ära. Isa pühkis põranda.

„Indira, kas sa saad aidata Aminah’l tema homsed riided valmis panna?” küsis ema.

Indira kortsutas kulmu. „Miks ma pean teda aitama?”

„Palun tee, mida ma palun,” ütles ema.

Indira oigas. Ta lohistas jalgu ja läks Aminah’t aitama.

Järgmisel hommikul ärkas Indira maitsva lõhna peale. Ta hüppas voodist välja ja jooksis kööki. Ema oli teinud veiselihakarrit ja satay’d, et neid hiljem lõunaks süüa. See maitseks nii hästi.

Peagi algas üldkonverents. Indira istus koos perega, et seda televiisorist vaadata. Ta kuulas, kuidas koor laulis. Ta kuulis, kuidas inimesed rääkisid templitest, pühakirjadest ja Jeesusest Kristusest.

Viimane kõneleja oli prohvet, president Russell M. Nelson. Ta rääkis, kuidas Kirik aitab inimesi üle kogu maailma.

„Meile teeb suurimat rõõmu, kui saame aidata oma vendi ja õdesid,” ütles ta.

Indira mõtles selle üle järele. Kas aitamine tegi ta õnnelikuks? Ta kuulas edasi. President Nelson ütles, et teise suure käsu järgi elamine võib aidata meil olla Jeesuse Kristuse sarnane.

Kui see läbi sai, sõid nad ema tehtud lõunasööki. Indira mõtles pidevalt prohveti kõne peale.

„Mis on teine suur käsk?” küsis ta.

„Armasta oma ligimest nagu iseennast,” ütles isa.

Indira mõtles inimestele, keda Kirik aitas kogu maailmas. „Kuidas saan aidata, kui mu ligimesed elavad kaugel?”

„Su ligimesed on kõik inimesed su ümber,” ütles ema. „Nagu sinu pereliikmed.”

Indira heitis pilgu maha. Mõnikord ei olnud ta oma pere vastu eriti kena.

Kuid võib-olla teeb nende aitamine teda õnnelikuks, nagu president Nelson ütles. See oli üks viis, kuidas ta võis Jeesust järgida. Ta tahtis proovida.

Ülejäänud nädala püüdis Indira oma pere vastu eriti kena olla. Ta mängis koos Aminah’ga. Ta jagas oma mänguasju. Ta tegi ilma kurtmata, nagu ema ja isa palusid. Kui Indira oma peret aitas, olid nad õnnelikud. Ja see tegi ka teda õnnelikuks.

Prohvetil oli õigus. Teiste aitamine tõi talle rõõmu!

Illustreerinud Judi Abbot