Jõulude tähistamine

Mu kallid vennad ja õed! Meid on rikkalikult õnnistatud imeliste sõnumitega, mida oleme kuulnud õde Runialt, vanem Palmerilt ja vanem Cookilt. Mul on suur au, et saan õpetada mõnda asja, millest nad on juba kõnelenud.

Jõuluaeg on imeline aeg aastas. Päästja sündi mälestades on meie süda häälestatud sellele, mis on meie elus kõige tähtsam. Jõulud muudavad meid teadlikumaks ja tänulikumaks nende ohvrite eest, mis meie heaks on toodud.

I.

Jõulud panevad meid üksteisele mõtlema. Me hindame rohkem oma perekonda. Uuendame suhteid vanade sõpradega. Me tõuseme üle takistuste, mis meid muul ajal aastas eraldavad. Võõrad vahetavad häbenemata tervitusi. Lahkus ja hoolitsus leiavad taas tee meie juurde. Jõuluvaim toob meis esile parima.

Jõulude soojus ja valgus on Kristuse valgus. Nagu me meie aja pühakirjadest loeme, on Päästja „tõeline valgus, kes valgustab igat inimest, kes tuleb maailma”. Kõik, kes tähistavad Kristuse sündi – kõik, kellel on nii-öelda jõuluvaim –, saavad sellest valgusest osa.

Üle miljardi inimese tähistavad sel jõuluajal Jeesuse Kristuse sündi. Seda peaks tegema kogu maailm. Isegi maises mõttes on naatsaretlane Jeesus kõige tähtsam inimene, kes on kunagi elanud. Üle 6000 aasta on Ta olnud prohvetite ja luuletajate peamine teema. Ta on maailma kauneima muusika ja kunsti teema. Ta on suurim õpetaja, kes kunagi elanud. Kõige tähtsam on see, et Ta on Jumala, Igavese Isa Ainusündinud Poeg. Tema on see Jumal, kelle ees nõtkub iga põlv ja kellest iga keel tunnistab, et Ta on meie Looja ja Lunastaja, selle maailma Päästja ja Jumal.

„Maa peal rahu inimeste seas” on jõulude sõnum. See on domineeriv teema meile imelise jõulumuusika kinkinud luuletajate ja muusikute seas. Meile meeldivad jõululaulud, mis seda teemat kordavad.

„Ääretu Juudamaa väljade peal

karjastel kuuldus üks rõõmustav hääl:

Au Jumalal! Au Jumalal!

Au ja hiilgus olgu me Jumalal.

Rahu olgu nüüd maa peal.

Rahu inimestele.”

Sellised sõnad, mida me pühadetegevustes lugematuid kordi laulame, tuletavad meile meelde, et jõulude tähistamises ja lauludes pole midagi uut. Selle sõnum on vana ja tuttav. Seda kuulutati Aadamale. Seda kuulutati Iisraeli lastele. Seda kuulutati isa Lehhi järglastele. Prohvetid kuulutasid ikka ja jälle Jeesuse Kristuse lepituse keskseid tõdesid. Ikka ja jälle kuulutasid nad Tema käsku, et me peaksime armastama ja teenima Teda ning armastama ja teenima üksteist. Ja Ta lisas: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” Need avaldused, mida on läbi aegade korratud, on kõige olulisem sõnum kogu igavikus. Need on meie jaoks, meie kasuks.

Kõige olulisemad asjad elus on korduvad. Me ei väsi oma Päästja püha nime kuulmast. Me ei väsi kunagi oma lähedaste seltskonnast. Me ei väsi kuulmast sõnu: „Ma armastan sind.”

Seega, see korduv jõulusõnum ei ole sõnum, mis tuleb üle vaadata, vaid sõnum, mida tuleb meie elus uuendada.

II.

Lapsepõlvest peale on igaüks meist teadnud, et jõulud on kingituste tegemise aeg perede ja sõprade vahel. See on erilise lahkuse aeg nende vastu, keda me armastame. Kuid jõuluaegne kingituste tegemise vaim peaks ulatuma väljapoole meie pere ja sõprade ringi. Tänapäeval on paljudel meie noortel meeldejäävaid kogemusi, kui kvoorumid, klassid ja teised Kiriku rühmad külastavad ja viivad kingitusi neile, keda on vaja jõulude ajal meeles pidada, näiteks inimestele haiglates ja hooldekodudes ja paljudele teistele. Lugematutel jõuluõhtutel on tublid mehed ja naised, saades teada vaeste leinavate vanemate raskest olukorrast, tõtanud appi mänguasjade, toidu ja maiustustega, et pärani silmadega, usaldavad lapsed tunneksid jõuluhommikul rõõmu sellest, et neid on meeles peetud. Tuhanded suuremeelsed mehed ja naised ühendavad oma jõupingutused, et jõulude ajal heategevusorganisatsioonide kaudu tuua leevendust nälgijaile, riietada räbalais inimesi, majutada kodutuid, külastada haigeid ja unustatud inimesi ning teha rõõmu lastele. Jumal õnnistagu neid abistavaid käsi! Me kõik peaksime neid toetama. Need, kes teenivad armastavalt ja omakasupüüdmatult, on Rahuvürsti tõelised teenijad.

III.

Mida tähendab „maa peal rahu inimeste seas”? „Armasta ‥ oma ligimest nagu iseennast”, õpetas Päästja esmalt. Ta õpetas meile samuti, et „armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid pahatahtlikult ära kasutavad ja teid taga kiusavad”.

Kui töötame nendes õpetustes väljendatud eesmärgi nimel, peaksid jõulud olema andestamise aeg, aeg vanade haavade parandamiseks ja viltu läinud suhete taastamiseks.

„Mispärast, ma ütlen teile, et teil tuleb andestada üksteisele, sest see, kes ei andesta oma vennale tema eksimusi, seisab Issanda ees süüdimõistetuna, sest tema patt on siis suurem.

Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele.”

Seega on jõulud aeg avardada meie tavapäraseid armastuse ja sõpruse sidemeid. „Maa peal rahu inimeste seas” ei ole ainult sõnum neile, kelle vastu me juba armastust ja kiindumust tunneme, näiteks meie kirikurahva, kaaskodanike, kodulinna või naabruskonna elanike või ühise kultuuriga inimeste vastu. Taevaväed kuulutasid rahu kõigile inimestele – juhuslikele sõpradele, võõrastele ja isegi vaenlastele. Jõulud on aeg meeles pidada, et me kõik oleme lapsed Taevasele Isale, kes andis oma Ainusündinud Poja, et kõik saaksid lunastatud surmast. Meie Taevane Isa on teinud võimalikuks päästmise ja ülenduse õnnistused kogu inimkonnale samadel tingimustel: usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus, ristimine ning evangeeliumi seaduste ja talituste järgimine.

IV.

Jõuluvaim innustab meid kasutama seda aega, et ületada tõkked ning edendada mõistmist ja armastust kõigi inimestega vaatamata nende rassile, usutunnistusele või rahvusele. Olenemata sellest, kas viimse aja pühad on enamuses, nagu me oleme Utah’s, või vähemuses, nagu me oleme kõikjal mujal, peaksime sirutama abikäe kõigi Jumala poegade ja tütarde poole. Me peaksime ulatama siira sõbrakäe kõigile inimestele, nii neile, kes on meie usku, kui ka neile, kes ei ole meie usku. Peaksime järgima käsku, mille Jumal prohvet Moosese kaudu Iisraeli lastele andis:

„Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast.”

Me peaksime õpetama oma lastele, et nad oleksid kõigi suhtes lahked ja hoolivad. Olen kurb, kui kuulen selles kogukonnas mitte viimse aja pühadest vanemate kurvastusest, sest nad usuvad, et meie liikmetest lapsed ja noored on nende poegi ja tütreid tõrjunud või kaasamata jätnud. Loodan, et sellised juhtumid on harvad ja kaduvad. Peaksime olema kõikidest inimestest kõikjal kõige sõbralikumad ja hoolivamad.

Loomulikult peaksime vältima selliseid seltsilisi, kes ohustavad meie käitumisnorme või vähendavad meie usku ja palvemeelsust. Kuid selline valivus ei vabasta meid teistega arvestamisest. Samuti ei tohiks see meid eraldada nendest arvukatest koostöövõimalustest, mis hõlmavad ühiseid jõupingutusi laiaulatuslike ühiste huvide valdkonnas, mis puudutavad kõiki inimesi.

Vaim, millega me peaksime vastu võtma sõnumi „maa peal rahu inimeste seas”, on vaim, mis pühendab ennast teiste teenimisele. Nii nagu jõulud tähistavad Tema sündi, kes andis oma elu meie kõigi eest, peaks igaüks meist kasutama jõule kui aega, et parandada oma kaasinimestele andmise viise.

Kui me seda teeme – kui jõulude andmise vaim tungib meie mõtetesse ja tegudesse –, anname igaüks oma panuse igavese eesmärgi saavutamisse, milleks on „maa peal rahu inimeste seas”. Meil kõigil on aeg seda teha, sest iga päevaga oleme Issanda tulemisele ühe päeva võrra lähemal. Nagu president Russell M. Nelson meile eelmisel üldkonverentsil õpetas: „Parim on alles ees, sest Issand kiirendab oma tööd. Parim on alles ees, kui me pöörame oma südamed ja elu täielikult Jeesuse Kristuse poole.”

Tsiteerin nüüd läkitust „Elav Kristus: apostlite tunnistus”. Seal on öeldud:

„Tähistades Jeesuse Kristuse sündi kaks tuhat aastat tagasi, anname oma tunnistuse Tema võrratu elu tõelisusest ja Tema suure lepitava ohverduse lõpmatust väest. Kellelgi teisel ei ole olnud niivõrd sügavat mõju kõigile neile, kes on elanud või hakkavad veel elama maa peal. ‥

Me tunnistame pühalikult, et Tema elu, mis on kogu inimajaloo keskmeks, ei saanud alguse Petlemmas ega lõppenud Kolgatal. Ta oli Isa Esmasündinu, Ainusündinud Poeg lihas, maailma Lunastaja. ‥

Me teatame pühalikult, et Tema preesterlus ja Tema Kirik on taastatud maa peale: „rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi.””

„Me tunnistame, et Ta tuleb ühel päeval maa peale tagasi. „Siis ilmub Jehoova au ja kõik liha näeb seda üheskoos.” Tema valitseb kui kuningate Kuningas ja isandate Isand ning iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab austuses Tema ees. ‥

Meie kui Tema korra järgi pühitsetud apostlid tunnistame, et Jeesus on Elav Kristus, Jumala surematu Poeg. Tema on suur Kuningas Immaanuel, kes seisab oma Isa paremal käel. Tema on maailma valgus, elu ja lootus. Tema tee on rada, mis juhatab õnnele selles elus ja igavesse ellu tulevases maailmas. Jumal olgu tänatud oma jumaliku Poja võrreldamatu anni eest.”

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.