Kristuslaps teil sündinud

Kui õnnelikud oleme, et kogeme nii kanist muusikat? Suur tänu sellele koorile, orkestrile ja dirigentidele. Ma ei näe sind nende puude taga, aga ma tean, et te olete seal.

Üks mu lemmikuid jõululaule on „Püha lapsuke, vagur lapsuke”.

„Kari suikus, lambakarjus

valvas kuni hommik uus.

Nägi hiilgust, kuulis sündmust,

suure rõõmu kuulutust.

Rõõmuhõiskes, muretuna,

kiitust lauldes, koidukumas,

Kristuslaps teil sündinud.

Kristuslaps teil sündinud!”

Kui ma olin väike tüdruk, panid mu vanemad mulle hüüdnimeks Talle-Tammy, ja kui siis pühakirjades karjastest ja talledest räägiti, tundus mulle alati, et nad räägivad minuga.

See tunne valdas mind eriti jõululoo ajal, kui inglid ilmusid karjastele, kes öösel oma karja, oma tallede üle valvet pidasid. Ma kujulesin, et ma olen seal nende juures, ja kujutasin ette, mis tunne oli minna sõimes lebava lapsukese juurde. Mulle meeldivad need kujutluspildid ikka veel, kui ma igal aastal Tema sünni üle mõtisklen.

Teine lemmikpilt pärineb loost, mille jutustas vanem John R. Lasater.

Palju aastaid tagasi külastas vanem Lasater ametliku valitsusdelegatsiooniga ühte Aafrika riiki.

Ühel päeval, kui nende mustade limusiinide karavan kõrbes sõitis, juhtus õnnetus. Auto, milles ta viibis, jõudis künkaharjale, ja ta märkas, et kõige esimene sõiduk oli teepervele sõitnud. Ta ütles: „Meie ees avanenud vaatepilt on mul kõik need aastad meeles püsinud.”

Limusiini lähedal seisis Päästja ajale omases pikas hõljuvas kuues vana lambakarjus ja rääkis autojuhiga. Läheduses seisis väike, umbes 15-pealine lambakari.

Juhtauto oli ühele lambale otsa sõitnud ja seda vigastanud, selgitas vanem Lasateri autojuht. Ja kuna tegemist oli kuninga autoga, oli karjasel nüüd õigus lambatalle sajakordsele väärtusele täiskasvanud lambana. Kuid sellesama seaduse järgi tuli tall hukata ja liha inimeste vahel jagada.

Seejärel ütles autojuht: „Kuid pange nüüd tähele, see vana karjane ei võta seda raha. Nad kunagi ei võta.” Kui temalt küsiti miks, lisas ta: „Sest ta armastab igat oma lammast.”

Nad jälgisid, kuidas vana karjane kummardus, vigastatud talle oma käte vahele tõstis ja oma kuuehõlmade vahele asetas. Ta muudkui silitas talle, korrutades ühtsama sõna, ja kui vanem Lasater küsis, mida see sõna tähendab, öeldi talle: „Ta lausub ta nime. Kõigil tema lammastel on nimi, kuna ta on nende karjane ja head karjased tunnevad igat oma lammast nimepidi.”

Meile lubatakse Jesaja raamatus: „Ta ‥ kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles.”

Kui meile peaks sel jõuluajal midagi meenuma või me peaksime midagi tundma, siis on selleks see, et me kuulume Talle. Kas teil on meeles, kui Kristus ütles Peetrusele: „Sööda mu tallekesi, ‥ mu lambaid”?

„Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!”

„Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg.”

Ta sündis, et meil kõigil isiklikult meelt ülendada. Ja kui Ta kellelegi kuulub, kuulub Ta kohe kindlasti teile. Kristuslaps teil sündinud.

Kuid Jesaja hoiatab samas: „Me kõik eksisime nagu lambad.” Võib-olla on igaüks meist tundnud end mingis olukorras nagu ekslev talleke või kadunud lammas. Ma möönan täna õhtul, et me oleme kõik haavatud tallekesed, kes vajavad Head Karjast, kes meid oma armastavate käsivarte vahel hällitab. Sest surelikkus tähendab seda, et meil on asju, mis tunduvad katkised, mis vajavad terveks tegemist.

Ja ma ei tea, kas ma tunnen nädala jooksul mingil hetkel tugevamat vajadust Lunastaja järele kui pühapäeval sakramendi ajal. Ma tulen murtud südamega ja mõtisklen sel „vaimse uuenemise ajal” sõnade ja võrdkujude üle. Kuid vahel saabub ka madalhetk, kui ma märkan möödunud nädalale mõeldes, et patud ja nõrkused, millele ma mõtlesin on ikka samad kui eelmisel pühapäeval. Ja ma tunnen tõelist kahetsust või ängi.

Kas see hetk on ka teile tuttav?

Ma kutsun teid täna proovima midagi uut. Kui ka teie peaksite neil kogu nädala pühimatel minutitel ängi tundma, siis kujutage ette, kuidas Ta teid nimepidi kutsub, ja minge Tema juurde. Nähke vaimusilmas, kuidas teie Päästja ütleb säraval ilmel, käsi avali hoides ja teie poole sirutades: „Ma teadsin, et sa end nii tunned! Sellepärast ma tulingi maa peale ja talusin kõiki oma kannatusi.” Tema abi, Ta arm on teile kättesaadav kohe praegu, mitte teekonna lõpus, kui teile tundub, et te olete kõik asjad täiuslikult ritta saanud. Sest kes üldse niimoodi tunneb? Mitte keegi, keda mina tean.

Pidage meeles, et me läheme kirikusse, Issanda õhtusöömaaja sakramendile, et terveneda, kuid ka selleks, et end puhtana tunda.

Kui ma aastaid tagasi Algühingus teenisin, jagasin lugu kellestki, kes oli hiljuti ristitud saanud. Juhtisin tähelepanu sellele, et see sõber võib olla üks kõige puhtam ja plekitu Kiriku liige. Seejärel kerkis esireas üles üks käsi ja üks vanem poiss kuulutas: „Ma võin olla sama puhas nagu tema, sest ma olen ristitud ja võtan sakramenti.” Ma vastasin kohmetult: „Jah, ma mõtlesin just seda – mida poiss ütles.”

Sõbrad! Kas see oivalisim õpetus püsib meil tõesti meeles ja me oleme selle omaks võtnud? Kui oleme töötanud oma Jumalaga sõlmitud lepingute pidamise kallal ning naaseme pidevalt aru andma ja meelt parandama, võime iga päev puhtaks saada. Ja sakramenditalituse kaudu võime tunda end sama puhtana kui oma ristimispäeval.

Just nii on saanud hingamispäevast minu jaoks hingetõmbepäev. See pole vaid füüsiline hingetõmme, vaid puhkus süüst ja hirmust, küündimatusest ja nõrkustest. Vähemalt sel ühel päeval!

Sellele hingetõmbele heidetakse pilk ühes kõige hellemas loos kogu pühakirjades. Kui ülestõusnud Päästja Mormoni Raamatus oma „teisi lambaid” Ameerika mandril külastab ning tunnetab nende vajadusi, ilma et nad isegi paluksid, kutsub Ta kõiki füüsiliselt murtuid – jalutuid, pimedaid, keeletuid või neid, kes on „mingil moel vaevatud” – esile astuma.

Ma kujutan ette, kuidas need, kelle füüsilise tervenemise vajadus on silmanähtav, end ritta võtavad. Kuid oma vaimusilmas näen ma seal sabas ka iseennast ning teisi minu ja mulle armsate inimeste sarnaseid, kelle vaevad ei pruugi olla inimesele silmaga nähtavad. Ta kutsus „mingil moel vaevatuid” „ja ta tegi nad terveks, igaühe”.

Pange tähele, et antud juhul pole öeldud, et Ta nad terveks ravis. Mulle meeldib mõte, et ravi ja tervenemine pole üks ja seesama. Ravi taastab tavaliselt meie varasema terviseseisundi, mida me kõik soovime, eksole. Kuid tervenemine on midagi muud. Tervenemine kaasab vana haava, muutes meid teisest küljest teistsuguseks.

Ka maailma Päästja jättis ülestõusnuna haavad oma kätel, jalgadel ja külje sees alles. Need on tõend, et Ta meid iial ei unusta ja et Tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Ja võib-olla sel päeval, kui Päästja nad terveks tegi, hoidis Ta neid ka oma käte vahel, igaühte armastavalt kallistades.

Võib-olla tunnete ka teie täna õhtul, et te olete katki ega ole kindel, et Ta teid tervendab. Kuid kas see on tõsi? Igal pühapäeval sakramendi ajal korjab Ta teid tolmuselt teerajalt, paneb oma kuuehõlmade vahele ja hällitab oma mahukate käte vahel.

Tol pühal jõuluööl tõi ingel häid uudiseid, kuulutas suurt rõõmu. „Suurim tegi end vähimaks – Taevakarjasest sai Tall.” „Kuningate Kuningas nii lamas kasinas sõimes. Meil kõigis katsumustes sõbraks sündides.” Ma usun, et see ingel ütles: „Teie sõber, teie parim sõber on just saabunud. Ja kui te vaid teaksite, kui suure hoolega Ta on teid jälginud, kui palju te vaatasite Tema poole, kui te varem Tema juures elasite, kui te mõistsite, mida Ta teie eest ohverdab, ja kui palju on Ta alati valmis pärast seda tegema, et aidata teil koju naasta, ruttaksite sõime äärde Teda tervitama.”

Ma jagan oma tunnistust, et see Lapsuke sõimes, keda me kummardame, ja julgeme ehk isegi ette kujutada, mis tunne oleks olnud Teda süles hoida, tuli just selleks, et meid hoida.

Jah, Kristuslaps teil sündinud!

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.