Luuletus

Lapsena leidsin ma ühe luuletuse, mis oli välja rebitud trükisest, mille keegi oli tükkideks rebinud ja kõnniteele laiali visanud. Ma kasvasin üles munitsipaalkorterites ja mul polnud sõpru, kuid mul oli kolm meelelahutust: raamatud, Elvis Presley filmid ja luuletused. Mulle meeldisid luuletused. Need kõnelesid mingi osaga minust, mis oli minu jaoks tundmatu. Tundus, et selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Tundes luuletuse vastu huvi, võtsin ma selle maast ja viisin koju.

Järgnevate aastate jooksul lugesin ma seda luuletust iga päev, vahel mitu korda päevas. Ma avastasin, kuidas mulle meenusid selle luuletuse osad tunnis olles, mööda koridori tunnist tundi minnes, vahetunni ajal omaette istudes. Ma polnud kunagi ühtegi luuletust pähe õppinud, aga sellega olid asjalood erinevad. Seal oli midagi, mis minuga rääkis ja mind liigutas.

Ma tundsin alati, et olen teistest lastest erinev. Ma tundsin vahel, et kuskil oli veel teine kodu ja kui ma tõeliselt püüan, suudan ma seda nagu meenutada. Luuletus tõukas neid tundeid tagant. Aeg-ajalt võtsin ma selle oma sahtlist välja ja lugesin seda. Ma mõtisklesin, kui palju minu sarnaseid inimesi on maailmas ja kas saan kunagi mõnega neist kokku.

Kujutage ette mu üllatust mitu aastat hiljem, kui istusin Kirikuga tutvujana oma esimesel sakramendikoosolekul ja avasin lauluraamatu teadustatud leheküljelt ning nägin seal luuletust, mille olin leidnud kõik need aastad tagasi. Viis erines sellest, kuidas mina olin seda valjusti omaette laulnud, kui ma ei jäänud magama või ärkasin nuttes keset ööd, kuid minu jaoks olid tuttavad isegi noodid, mis klaver kuuldavale tõi.

Kui kõik teised laulsid „Oo, mu Isa” (Kirikulaulud, lk 42), suutsin mina vaid istuda ja nutta, teades, et Jumal oli pannud selle laulu lapsena minu teele.

Kui ma istusin sakramendikoosolekul ja kuulasin, kuidas kogudus mu luuletust laulab, teadsin ma, et olen õigel teel. Ma teadsin, et see, mida misjonärid minule õpetasid, on õige. Ma teadsin, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on ainuke õige Jumala Kirik maa peal. Ja kui ma siis põlvitasin ja küsisin Jumalalt, kas Tema peab seda õigeks, et ma saan ristitud ja kinnitatud sellesse Kirikusse, polnud ma üllatunud, kui vastus oli jaatav.

Pärast seda, kui olin kolm nädalat vanem Walkerilt ja vanem Whittakerilt õpetusi saanud, lasi vanem Walker mind ristimisvetesse. Ma olin puhtaks pestud, puhtam kui olin kunagi end tundnud ja kui suutsin kunagi end ette kujutada. Nende vanemate kõrval preesterluse hoidjate ringis, kes võtsid osa minu liikmeks kinnitamisest, oli minu esimene piiskop, mees, kes vastas tol päeval telefonile, kui ma helistasin ja palusin, et misjonärid mind külastaksid.

Ma võisin kuulda mulle armsaks saanud luuletuse sõnu nagu sulnist refrääni hõljumas pea kohal ning põimimas end igaühe ümber, keda ma kohtasin, ja iga teo ümber, mis mind Kirikusse tõi – sõnu, mis olid liigutanud valutavat südant, mis igatses veel kord oma Taevast Isa tundma saada.