Tule, järgne mulle
Õpetus ja Lepingud 95, 103 ja 107
Varjatud aarded
Kaevuge pühakirjadesse. See on seda väärt.
Issand tuletab meile armastavalt meelde käske, mida oleme ignoreerinud.
Issand oli Õpetuse ja Lepingute 95. osas pühades natukene pettunud. Ta oli neile varem andnud käsu ehitada tempel (vt ÕL 88:119), kuid viis kuud hiljem polnud nad selleks midagi ette võtnud.
Tänapäeval tunduks see mõeldamatu. Templite ehitamine on üks olulistest fookusvaldkondadest. Kuid 1833. aastal ei olnud Issand templite kohta kuigi palju ilmutanud. Pühad ei mõistnud täielikult, kui tähtsad need on.
Ja mida Issand tegi? Ta selgitas, miks Ta tahtis, et nad templi ehitaksid (vt ÕL 95:8–17). Ta täpsustas varem öeldut, andis uusi teadmisi ja juhtis tähelepanu selle tähtsusele.
Patuga käib kaasas nuhtlemine, kuid Issand lubab siiski õnnistusi.
Pühad imestasid 1834. aastal, miks Issand lubas vaenlastel neid ahistada ja nad nende oma maalt minema ajada. Issand andis prohvet Joseph Smithi kaudu kaks vastust.
Esiteks ütles Issand, et laseb mõnikord pahelistel teha halba, „et nad võiksid täita oma süütegude mõõdu” (ÕL 103:3). Alma sõnastas selle järgmiselt: „Ta laseb neil [teha halbu asju] ‥ et kohtuotsused, mis ta neile oma vihas langetab, oleksid õiglased” (Al 14:11).
Teist põhjust, mida Issand pühade probleemide põhjusena jagas, oli ilmselt veidi raskem kuulda: „Et nuhelda veidi aega neid, kes kutsuvad end minu nime järgi ‥ sest nad ei võtnud täielikult kuulda õpetusi ja käske, mis ma neile andsin.” (ÕL 103:4)
See ei tähenda, et Jumal pidas nende vaenlaste pahelisi ja ebaseaduslikke tegusid sobivaks. Ta ei õhutanud rahvahulki pühasid ründama. Ta lasi neil kasutada valikuvabadust ega sekkunud nende peatamiseks.
Kuid Issand lubas ikka, et kui pühad kuuletuvad, „ei jää nad kunagi võiduta” (ÕL 103:7).
Miks on preesterlus saanud nime Melkisedeki järgi?
Võib-olla olete mõtisklenud, miks on kõrgem preesterlus saanud nime Melkisedeki järgi. Issand selgitas seda prohvet Joseph Smithi kaudu:
„Enne tema [Melkisedeki] päeva kutsuti seda pühaks preesterluseks Jumala Poja korra järgi. Kuid lugupidamisest ehk austusest Kõrgeima Olendi nime vastu, et hoida ära tema nime liiga sagedast kordamist, nimetasid nad – kirik muistseil päevil – selle preesterluse Melkisedeki järgi ehk Melkisedeki preesterluseks” (ÕL 107:3–4).
Mõtelge, kui sageli me mainime Kiriku koosolekutel ja mitteametlikes aruteludes Melkisedeki preesterlust. Kujutage nüüd ette, kui me „Melkisedeki” asemel ütleksime iga kord „Jumala Poeg”. See hakkaks tunduma lugupidamatu. Issand tahtis selle juhtumist vältida.