Tule, järgne mulle
Peidetud aarded
Uurige pühakirju ja te leiate sealt kõiksugu asju.
Nüüdisaja ilmutus selgitab pühakirju.
Õpetus ja Lepingud 19 selgitab kahte asja Päästja kohta.
Luukas ütleb, et Ketsemani aias oli Issanda higi „nagu verepisarad” (Lk 22:44). Sõna „nagu” viitab sellele, et see on lihtsalt kõnekujund.
Jeesus selgitas seda. Ta ütles, et Tema kannatused panid Teda „veritsema igast poorist” (ÕL 19:18). Ei mingeid metafoore. Tema ahastus oli nii suur, et ta tõepoolest higistas verd.
Mujal kasutatakse pühakirjades selliseid fraase nagu „lõputu piin” ja „igavene karistus”. Alma noorem ütleb, et teda „piinas igavene piin” (Al 36:12). Kuid tema piin kestis vaid kolm päeva (vt Al 36:16). Kuidas on see igavene?
Jeesus täpsustab taas. Kuna Taevane Isa ja Jeesus on igavesed ja lõputud, on iga nende antud karistus definitsiooni järgi „igavene” või „lõputu” karistus, olenemata selle kestusest (vt ÕL 19:6–12). Ainult hukatuse poegade kannatused kestavad tegelikult igavesti (vt ÕL 76:30–38).
Ühest ristimisest piisab, kuid selleks on vaja volitust.
Potentsiaalsed uskupöördunud küsivad misjonäridelt sageli: „Mis siis, kui mind on juba ristitud mõnes teises kirikus? Kas ma pean uuesti ristitud saama?”
Õpetuses ja Lepingutes selgitatakse, et ilma preesterluseta – volituseta tegutseda Jumala nimel –, „kui inimest ristitaks ka sadu kordi, ei oleks talle sellest mingit kasu” (ÕL 22:2).
Seega on vastus sisuliselt: „Teie eelnev ristimine oli õigemeelne tegu, mis põhines sellel, mida te tol ajal teadsite. Nüüd teate te rohkem ja Issand tahab, et te tegutseksite selle teadmise kohaselt.”
Keegi ei ole kõiges hea. Ja sellest pole midagi.
Prohvet Joseph Smith ei olnud hea äris ega majanduses. Maailma mõistes polnud ta edukas.
Issand ütles talle, et see saab olema nii: „Ajalikes töödes ei saa sul jõudu olema, sest see ei ole sinu kutse.” (ÕL 24:9)
Teil on sõpru ja klassikaaslasi, kes käivad paremates ülikoolides kui teie, nad saavad prestiižsemaid töökohti ja saavutavad rohkem edu kui teie.
Ja mis siis?
Elu ei ole võistlus. Loomulikult peaksite andma endast parima. Kuid ärge sattuge paanikasse, kui näete teisi endast eluteel möödumas. Nad ei pruugi suunduda teiega samasse sihtkohta! Jätkake tegutsemist selle nimel , mida Issand teilt ootab – teie kutsumuse nimel –, ja ärge muretsege Tema plaanide pärast kellegi teise suhtes.
Issanda koda on korra koda.
Päästja tuletas prohvet Joseph Smithile sageli meelde, et kõike tuleb teha „vastavalt korrale” (vt ÕL 20:68; 28:13; 58:55; 107:84). Teil on vaja reegleid või tekib kaos.
Kuid see ei tähenda, et meil pole mänguruumi. Näiteks ütles Issand Joseph Smithile, et „sakramenti võttes pole tähtsust sellel, mida te sööte või mida te joote” – peaasi, et te teete seda Tema kannatuste ja lepituse mälestuseks (ÕL 27:2).
Mis aga puutub Kiriku juhtimisse, siis selles osas puudub igasugune mänguruum. Ainult üks inimene korraga võib saada Kiriku jaoks ilmutust: esimesena Joseph Smith (vt ÕL 28:2); seejärel, kelle iganes Issand määras „tema asemele” (ÕL 28:7) – Brigham Young, John Taylor ja nii edasi kuni tänase prohvetini välja.
Teised inspireeritud Kiriku juhid võivad õpetada, juhatada ja nõu anda (vt ÕL 28:4–5). Kuid ainult Kiriku president saab rääkida Jumala nimel teemadel, mis puudutavad kogu Kirikut.