Tuli. Noad. Tantsimine. Ja evangeelium.

Samoa tulenugade tants ehk ailao afi on kaasaegne tõlgendus traditsioonilisest sõjatantsust. See on ainulaadne anne, kunsti- ja eneseväljendusvorm ning paljude jaoks viis oma kultuuri austada.

Kolm noort Hawaiilt Ameerika Ühendriikidest selgitavad seda järgmiselt:

Vivian, 18 a: „Traditsiooniliselt oli see midagi, mida sõdalased tegid ainuüksi noaga. Hiljem lisati tuli ja keerutamine. See on üsna sarnane kurika keerutamisega, lihtsalt mõlemast otsast põlema süüdatud.”

Tui, 12 a: „Tulenugade tantsuga kaasneb palju kuumust. Aga on ka palju keerutamist. Sa isegi viskad keerlevat nuga ja liigutad seda ringi.”

Joseph, 18 a: „Kui tuli leegitseb, tuul viliseb ja trummid mängivad, on see päris vali. Aga ausalt öeldes on see minu jaoks nagu vaikne vaimne hetk, sest sellel on minu jaoks nii palju tähendust. Tulenoad on viis, kuidas ma leian ühenduse oma perekonna ja kultuuriga.”

Nende noorte jaoks ei ole tulenugade tants lihtsalt hämmastav ja haruldane anne. See on andnud neile palju väärt elulisi õppetunde, kuidas jääda Issanda lähedale, elades evangeeliumi järgi ja aidates teisi.

Kui tantsite tulenugadega, võivad paljud asjad valesti minna. Bensiin võib sattuda käepidemele, muutes selle libedaks. Tuul võib samuti segada ja raskendada noa kinnipüüdmist. Tantsimise ajal Issanda usaldamisest on olnud mulle suur abi.

Üks minu lemmikpühakirjakohti on Õpetussõnad 3:5, mis räägib Issanda usaldamisest kogu südamest. Ma arvan, et see on oluline, sest esinedes mõistate, et vaatamata pidevale harjutamisele sõltub kõik tegelikult ainult teist, tulenoast ja Taevasest Isast.

Mulle meeldib palvetada Taevase Isa poole, öeldes: „Ma olen teinud kõvasti tööd, palun juhata nüüd mu käsi.”

Tulenugade tantsu võistlus nõuab suurt ettevalmistust. Enne võistlust harjutan umbes kuue kuu jooksul iga päev.

See võib olla raske, sest olen päris hõivatud. Kuid ma teen Issanda jaoks alati ruumi, kui käin kirikus, Noorte Meeste üritustel ja seminaris ning loen pühakirju ja palvetan. Kui ma neid asju teen, märkan, et mu päev läheb hästi. Kõik lihtsalt laabub.

Ma tunnen kindlalt, et Kristus on minu kõrval. Kui usaldate Issandat ja püüate Teda esikohale seada, aitab Ta teid kõiges, mida peate tegema.

Üles kasvades vaatasin, kuidas mu onud ja nõod tulenugadega tantsisid. Ma arvasin, et see on väga lahe, kuid ma ei teadnud, kas ma saan sellega ise hakkama. Keskkoolis võtsin endale eesmärgi õppida, kuidas seda teha. Pärast õppimist muutsin oma eesmärgi täpsemaks: tahtsin võistelda tulenugade tantsu võistlusel.

Tulenugade tants on aidanud mul enesekindlamaks saada. Kui tantsid, on teatud liigutused, kus viskad noa üles, vaatad seda õhus ja siis püüad selle kinni. Varem jooksin tera eest ära, kui olin selle üles visanud. Mu isa õpetas mulle, et pean igale liigutusele keskenduma ja olema endas kindel.

Aja jooksul muutus mu hoiak enesekindlamaks nii esinemise ajal kui ka kõiges muus. See on väga tore, sest mõnikord tulevad tüdrukud pärast etendusi minu juurde ja ütlevad, et see inspireeris neid ja et nad tahavad samuti tulenugade tantsu proovida. Olen väga põnevil, et inspireerin teisi inimesi tegema midagi, mida nad arvasid, et nad võib-olla ei suuda.

Kui esinen, siis ma ei karda. Ma tunnen elevust. Olen õppinud, et isegi kui midagi sassi läheb, saan selle millekski ilusaks muuta. See on peaaegu nagu maalimine. Kui maalikunstnik teeb vea, võib ta sellest teha midagi uut. Mõnikord pillan tulenoa maha, kuid korjan selle taas üles ja jätkan tantsimist.

Enese julgustamine on aidanud mul hirmudega toime tulla. Selle asemel, et mõelda „Mis siis, kui ma midagi segi ajan?”, püüan mõelda rohkem nagu „Aga mis siis, kui mul kõik õnnestub!”.

Samuti on minu jaoks muutunud rutiiniks öelda iga kord enne tulenugade etendust väike palve. Palvetamine kaitseb mind ja aitab mul hästi tantsida. Kui ma palvetan, olen kindel, et mul läheb hästi.

Enne tulenugade tantsu olen tavaliselt närvis. Iga kord enne esinemist ütlen ma palve. Kord ütlesin enne esinemist palve ja mul tekkis soe tunne ja hirm kadus. Kui ma tantsisin, oli mul tunne, nagu seisaks keegi minu kõrval.

Palve aitab mul mitte karta. Pärast palvetamist mõistan, et mul on lihtsalt lõbus!

Möödunud suvel esinesime tulenugade tantsuga Rumeenias ja Bulgaarias. Minu isa palub meil alati õppida laulu „On kodus arm” (Kiriku lauluraamat, nr 183) selle riigi keeles, mida me külastame. Me teeme seda, et saaksime pärast esinemist seda laulu koos perega laulda.

Ma arvan, et sõnum armastusest kodus on oluline, sest see tuletab meile meelde tunda armastust kõikjal, kuhu me läheme. Tunnen, et tiivustan teisi inimesi ja teen nad õnnelikuks. Ja kuigi mõnikord ei oska nad minu keelt, tean ma, et nad on tundnud, kuidas evangeeliumi meie talentide kaudu jagatakse.

Nainoa A., 13 a

Sõnum armastusest kodus on oluline, sest kui inimesed ei tea, et neid ümbritseb armastus, siis on nad õnnetud. Kui kodus on armastus, tunnen rahu ja vaikust.

Tulenugade tants on üks viis, kuidas need noored lasevad oma valgusel särada ja jagavad oma andeid teistega. „Ma saan esineda ja jagada oma andeid kogu maailmas koos oma perega. See teeb mind õnnelikuks teadmises, et kui jagame oma andeid, siis tõstame teisi üles,” ütleb Nainoa.

Nainoa vanem vend Kawiki ütleb, et tulenugade tants meenutab talle, kuidas valgus pimedusest võitu saab. Tema jaoks on oma annete jagamine nagu oma valguse jagamine teistega.

Joseph ütleb, et ise särades lasema ka Taevasel Isal särada. „Kui jagame seda, mis meil on, ei õnnista me ainult iseennast ega neid, kellega oma andeid jagame, vaid kiidame ka oma Taevast Isa.”

Vivian ütleb, et tema vanaisa jagab alati pühakirjasalmi Matteuse 5:16, mis räägib, kuidas lasta meie valgusel inimeste ees särada. „Ma arvan, et see on hea pühakirjasalm, sest evangeeliumi jagamiseks ei pea oskama tulenugade tantsu. Sa võid olla hea milles tahes ja kasutada oma andeid, et sel viisil evangeeliumi jagada.”