Rahu palves

„Kõrgemale, isa!” kilkas Mary.

Isa naeris ja lükkas kiigele hoogu juurde. Kiik oli seotud suure Mississippi jõe kohale kaldunud puu külge. Maryle meeldis tunda näol tuulehoogu ja kõhus kõdi, kui kiik teda vee kohale ja tagasi lennutas.

„Mina järgmisena!” ütles Elizabeth.

Mary hüppas kiigelt, et õel kiikuda lasta.

Mary pere elas Nauvoos. Ta vanemad olid mõned aastad tagasi Kirikuga liitunud ja kogu oma vara maha müünud, et teiste pühadega liitumiseks sinna kolida.

Nauvoo oli väga elav paik. Iga päev saabus uusi inimesi. Uue linna ehitamine nõudis rasket tööd ja isegi lapsed võeti appi. Mary tundis end aidates täiskasvanuliku ja olulisena. Mõnikord aitas ta sellega, et viis isale lõunasööki, kui isa uue templi juures tööd tegi.

Pühapäeval pani Mary selga oma parima kleidi ning aitas oma vendadel ja õdedel kirikuks valmistuda. Kõik kogunesid puude alla, et kuulata prohvet Joseph Smithi õpetusi Jeesusest Kristusest. Maryle meeldis õppida, kuidas nad saavad ühel päeval taas Taevase Isaga elada. Prohvet oli näinud ja kuulnud nii palju imelist.

Kuid oli ka inimesi, kellele prohvet ei meeldinud. Mary oli kuulnud lugusid inimestest, kes tahtsid talle haiget teha.

Ühel suveõhtul aitas Mary emal pärast õhtusööki koristada. Siis tuli koju isa. Tema silmis olid pisarad.

„Mis juhtus?” küsis ema.

„Prohvet Joseph on tapetud,” ütles isa.

Ka ema hakkas nutma. „Kuidas saab Kirik ilma temata edasi minna?” küsis ema.

Mary oli väga kurb ja kartis. Ta teadis, et prohvet oli Jumala valitud teenija. Kuidas võis Taevane Isa sel juhtuda lasta?

Ta hakkas nutma ja jooksis majast aeda. Mary laskus põõsaste juures põlvili ja hakkas palvetama. „Oh, Taevane Isa, mida me teeme? Meie prohvet on tapetud.” Mööda ta nägu jooksid pisarad.

Seejärel kuulis Mary oma peas hella häält. Ma kasvatan oma rahva juhiks teise prohveti.

Mary südant täitis soe õnnetunne. Ta pühkis silmi ja jooksis nii kiiresti kui suutis maja juurde.

„Ema! Isa!” ütles Mary. „Ma tegin palve ja Taevane Isa vastas mulle.” Ta rääkis neile häälest ja rahutundest.

Kui ema ja isa teda kallistasid, teadis Mary, et kõik saab korda. Ta oli ikka veel kurb ja teadis, et ees ootavad rasked ajad. Kuid Taevane Isa ei lakka neid juhatamast ja aitamast.

Illustreerinud Kristin Sorra