„Viimane frikadell,” Sõbrake, november 2025, lk 18–19.
Viimane frikadell
Pole aus! Keegi ei arvestanud Alexiga!
Tõestisündinud lugu Ameerika Ühendriikidest.
Alex trampis trepist alla ja ohkas valjult.
Ema tõstis pilgu raamatult. „Mis juhtus?”
„Keegi ei arvesta minuga!” ütles Alex. „Ma ei taha olla keskmine laps.” Alexi vennad said alati, mida tahtsid. See polnud lihtsalt aus.
„Ma olen kindel, et kui sa ilusti paluksid, arvestaksid su vennad sinuga,” ütles ema.
Alex kortsutas kulmu. „Ma palusin ilusti!”
„Aga proovige kasutada taimerit? Nii on teil kõigil mängimiseks sama palju aega.”
„Ma kasutasin taimerit!” ütles Alex. „Aga võib-olla ma panen käima kaks taimerit, et eriti kindel olla.” Ta haaras köögikapilt teise taimeri ja marssis trepist üles. Tema noorem vend David mängis teleris mingit mängu.
„Ema ütleb, et sa pead minuga arvestama,” ütles Alex. Ta seadis taimeri viie minuti peale. „Kui see helisema hakkab, siis on minu kord.”
Kui Alex ja ta vanem vend Jake mõlemad järgmisel päeval mängu mängida tahtsid, seadis kumbki taimeri täpselt 30 minutile. Kui David ja Jake mõlemad klotsidega mängisid, arvestasid nad kummalegi täpselt samapalju klotse. Ja kui David ja Alex tahtsid mõlemad viimast šokolaadiküpsist, jagasid nad selle hoolikalt täpselt pooleks. Lõpuks hakkas kõik aus näima.
Kuid siis saabus õhtusöök …
Tol õhtul sõid nad spagette ja frikadelle! Jake hakkas pastat taldrikule kuhjama, enne kui Alex jõudis isegi lusikat haarata.
„Nii pole aus,” ütles Alex. „Mul on ka kõht tühi!”
Isa pani talle käe õlale. „Alex, toitu jagub kõigile. Vaata, ma tõstan sulle sama palju, kui Jake’il on.” Isa tõstis pastat Alexi taldrikule.
Pärast toidu õnnistamist hakkasid kõik sööma. Kui Alex oli oma portsu lõpetanud, oli ta ikka veel näljane. Ta kiikas potti laua keskel. Pastakuhja tipus ilutses viimane frikadell. Ta tõstis selle lusikaga oma taldrikule.
„See pole aus!” ütles David. „See on viimane.”
Jake osutas kahvliga frikadellile. „Mina tahan ka. Jagame ära.”
„Jagame?” küsis Alex. „Kolme vahel? Aga see on ju nii pisike.”
Jake ja David noogutasid. „Nii on võrdne.”
Jake võttis Alexi taldriku ja hakkas frikadelli hoolikalt kolmeks jagama. Alex jälgis, kuidas frikadell jäi üha väiksemaks.
Ema naeris. „Need on päris väikesed tükid!”
Ka isa naeris. „Kõik ei pea alati täpselt võrdne olema,” ütles ta. „Äkki me võiksime proovida oma asju paremini jagada, selle asemel et kõike tükeldada.”
Alex silmitses pisikesi frikadellitükke. See oli pisut tobe. Kas üks frikadell oli talle tõesti nii oluline? Ehk peaks ta rohkem jagama õppima.
Kui Jake ja Alex tahtsid mõlemad järgmisel päeval klotsidega mängida, otsustasid nad midagi koos ehitada. Kui David ja Jake olid õues, lubas Alex neil kordamööda oma rattaga sõita. Ja kui kõik tahtsid teleris mängu mängida, ei seadnud Alex taimerit helisema. Jagamine ja lahkus tekitasid tegelikult parema tunde kui õigluse tagaajamine.
Kui Jake ja Alex mõlemad tol õhtul õhtusöögi ajal viimast kuklit tahtsid, ütles Alex, et Jake võib terve kukli endale võtta.
„Aitäh!” pilgutas Jake silma. „Oled sa kindel, et sa ei taha seda kolmeks jagada?”
David ja Alex naersid. „Kindlasti mitte!”
Illustreerinud Alyssa Petersen