Vana Testamendi ajalooraamatud

Loomulikult räägitakse neid lugusid teatud vaatenurgast. Just nagu on võimatu vaadata lille, kivi või puud korraga rohkem kui ühe nurga alt, on paratamatu, et ajalooline kirjeldus kajastab vaid selle kirjutanud inimese või rühma vaatenurka. See vaatenurk hõlmab kirjanike rahvuslikke või etnilisi sidemeid ning nende kultuurinorme ja tõekspidamisi. Selle teadmine aitab meil mõista, et ajalooraamatute kirjutajad ja koostajad keskendusid teatud üksikasjadele, jättes teised välja. Nad tegid oletusi, mida teised ei oleks teinud. Nende detailide ja eelduste põhjal jõudsid nad oma järeldustele. Võime näha erinevaid vaatenurki Piibli erinevates raamatutes (ja mõnikord samas raamatus). Mida teadlikumad me nendest vaatenurkadest oleme, seda paremini neid ajalooraamatuid mõistame.

Üks vaatenurk, mis on omane kõigile Vana Testamendi ajalooraamatutele, on Iisraeli laste, Jumala lepingurahva vaatenurk. Nende usk Issandasse aitas neil näha Tema kätt oma elus ja nende rahva asjades. Kuigi ilmalikud ajalooraamatud ei kipu asju niimoodi nägema, on see vaimne vaatenurk osa sellest, mis muudab Vana Testamendi ajalooraamatud väärtuslikuks inimestele, kes soovivad ise oma usku Jumalasse üles ehitada.

Ajalooraamatud algavad sealt, kus 5. Moosese raamat lõppeb, kui iisraellaste kõrbes rändamise aeg läbi saab. Joosua raamat näitab, et Iisraeli lapsed on valmis sisenema Kaananisse, nende lubatud maale, ning kirjeldab, kuidas nad selle vallutavad. Sellele järgnevad raamatud Kohtumõistjate raamatust kuni 2. Ajaraamatuni kirjeldavad Iisraeli kogemust lubatud maal sinna asumise ajast, kuni Assur ja Paabel nad vallutasid. Esra ja Nehemja raamatud räägivad meile mitme iisraellaste rühma naasmisest nende pealinna Jeruusalemma mitukümmend aastat hiljem. Lõpuks räägib Estri raamat lugu iisraellastest, kes elasid Pärsia võimu all.

Sellega lõppeb Vana Testamendi kronoloogia. Mõned inimesed, kes esimest korda Piiblit loevad, on üllatunud, et oleme Vana Testamendi loo läbi lugenud veel enne, kui oleme poole raamatuga ühele poole saanud. Pärast Estri raamatut ei leia me enam palju infot iisraellaste ajaloo kohta. Selle asemel sobivad järgnevad raamatud – eriti prohvetite raamatud – selle ajalooraamatutes toodud ajajoone sisse. Näiteks oli prohvet Jeremija teenimisaeg 2. Kuningate 22.–25. peatükis toodud sündmuste ajal (ja vastavalt siis ka 2. Ajaraamatu 34.–36. peatükis välja toodud sündmuste ajal). See teadmine võib mõjutada seda, kuidas te loete nii ajalooliseid jutustusi kui ka prohvetlike kuulutuste raamatuid.

Vana Testamendi lugemisel, nagu iga ajaloo puhul, loete tõenäoliselt inimestest, kes teevad või räägivad asju, mis tänapäeval tunduvad kummalised või on isegi murettekitavad. See on loomulik – Vana Testamendi kirjutajad nägid maailma vaatenurgast, mis suuresti erines meie vaatenurgast tänapäeval. Vägivald, etnilised suhted ja naiste rollid on vaid mõned teemad, mida muistsed kirjutajad võisid näha teistmoodi kui meie.

Mida peaksime tegema, kui puutume kokku kirjakohtadega, mis tunduvad murettekitavad? Esiteks võib tulla kasuks, kui vaadata igat kirjakohta selle laiemas kontekstis. Kuidas sobitub see Jumala päästmisplaani? Kuidas see sobib sellega, mida teate Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse olemusest? Kuidas sobib see teiste pühakirjades ilmutatud tõdede või elavate prohvetite õpetustega? Kuidas sobib see Vaimu sosistustega teie enda südames ja meeles?

Mõnikord ei pruugi kirjakoht hästi sobida ühegagi neist. Mõnikord on kirjakoht nagu piltmõistatuse tükk, mis ei näi sobivat kokku nende tükkidega, mille olete juba kokku sobitanud. Tükki jõuga paika suruda ei ole parim lähenemisviis. Samuti ei tasu tervele piltmõistatusele käega lüüa. Selle asemel peaksite võib-olla selle tüki mõneks ajaks kõrvale panema. Mida rohkem te õpite ja mida rohkem piltmõistatuse tükke paika asetate, seda paremini hakkate nägema, kuidas need tükid kokku sobivad.

Samuti võib olla abiks meeles pidada, et lisaks piiratud vaatenurgale võib pühakirjade ajalugudes olla ka inimlikke eksimusi. Näiteks on sajandite jooksul „paljud selged ja hinnalised asjad [Piiblist] ära võetud”, nende seas olulised tõed õpetuse talituste ja lepingute kohta (1Ne 13:28; vt ka s 26, 29, 40). Samal ajal peaksime olema valmis tunnistama, et ka meie enda vaatenurgad on piiratud: alati on asju, millest me täielikult aru ei saa, ja küsimusi, millele me veel vastata ei oska.

Kuid senikaua ei pea vastuseta küsimused meid hoidma eemal igavese tõe kallitest pärlitest, mida Vanas Testamendis leida võib – isegi kui need pärlid on mõnikord peidus ebatäiuslike inimeste murettekitavate kogemuste ja valede valikute kivises pinnases. Nendest pärlitest on ehk kõige hinnalisemad need lood ja kirjakohad, mis tunnistavad Jumala armastusest – eriti need, mis suunavad meie mõtted Jeesuse Kristuse ohverdusele. Mistahes vaatenurgast nähtuna säravad need pärlid praegusel ajal sama eredalt kui muiste. Kuna need ülestähendused räägivad Jumala lepingurahvast – meestest ja naistest, kellel olid inimlikud nõrkused, kuid kes siiski armastasid ja teenisid Issandat –, on Vana Testamendi ajalooraamatutes ohtralt tõepärleid.