Meie armastatud Päästja võit

Oma apostlikutses olen palju reisinud ja mul on olnud eriline võimalus kohtuda laste, noorte ja täiskasvanutega maailma paljudes kohtades. Elus on suuri rõõmuhetki, kuid üks asi, mida olen oma silmaga näinud ja sügaval südames tundnud, on see, et lisaks õnnele ja rõõmule kogeme elus ka südamevalu ja kannatuse hetki.

Ma ei unusta iial, kuidas istusin nelja väikese lapsega, kelle vanemate elu oli jõhkralt lõpetanud sissetungija, kes laste magades nende koju tungis, või kohtumist naisega, keda oli lapseeas väärkohelnud usaldusväärne sugulane, või kuidas istusin noore tüdruku voodi ääres, kes oli saanud ajukahjustuse pärast jalgrattalt kukkumist ja pidi peagi surema, või kuulasin ühe naise nuuksumist, kelle mees oli aastaid jõhkralt reetnud teda ja nende templilepinguid.

Olen tundnud ühe abielupaari valu, kelle täiskasvanud laps ei uskunud enam evangeeliumi tõdedesse ja püüdis nõrgendada teiste pereliikmete usku. Ma olen kohtunud ühe endalt elu võtnud lubadusest pakatava noormehe meeleheitel vanemate ja sõpradega. Ma olen tundnud nende kurbust, kes on teinud pattu ja tahavad tõeliselt meelt parandada, ning nende nördimust, keda see patt on mõjutanud.

Olen näinud nii nende südamevalu, kes kannatavad vaimuhaiguse käes, kui ka nende valu, kes neid kannatusi nähes vaikselt südant valutavad, teadmata, kuidas aidata. Olen näinud tohutuid isiklikke kaotusi, mida on põhjustanud loodusõnnetused, üleujutused, tormid, tulekahjud ja maavärinad. Ma olen olnud tunnistajaks riikides toimunud murrangule, mida põhjustavad poliitilised tormid, sõjad ja häving, ning piinale, mis tuleb siis, kui ootamatustega seisavad silmitsi süütud inimesed, kes püüavad teha seda, mis on õige.

Kolby Larsen. „Tervendavad käed”. Koopiate tegemine keelatud

Päästja aitab meid

Jeesuse Kristuse lepitusest kõneledes ütles president James E. Faust (1920–2007), teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas: „Viga saanud peavad tegema kõik endast oleneva, et oma katsumused läbi elada, ja Päästja aitab „oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” [Al 7:12]. Ta aitab meil koormaid kanda. Mõned vigastused on nii valusad ja sügavad, et neid ei saa ravida ilma kõrgema väe abita ja lootuseta täiuslikule õiglusele ja hüvitamisele järgmises elus. ‥ Ta mõistab meie valu ja kõnnib meiega ka meie kõige pimedamatel tundidel.”

Mind tõmbavad üha enam enda poole Päästja armastus ja lõputud õnnistused, mida meile lubatakse Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Ta ei kaitsenud meid raskete elukogemuste eest, mis toovad mõõtmatut valu, vaid Ta kaitses meid igaveste kannatuste ja Taevasest Isast võõrandumise eest ning võimaldas meil läbi Tema kõikehõlmavate kannatuste saada osa täiuslikust rõõmust ja igavesest õnnest Jumala juures.

President Dallin H. Oaks tuletas meile meelde: „Ülekaalukalt tugevaim abi, mida Jumal surelikkuses pakkus, oli Päästja, Jeesus Kristus, kes kannatas, et tasuda ja andeks anda patud, millest meelt parandatakse. See halastav ja hiilgav lepitus seletab, miks usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on evangeeliumi esimene põhimõte. Tema lepitus „teeb teoks surnute ülestõusmise” (Al 42:23) ja „lepitab maailma patud” (Al 34:8), kustutades kõik patud, millest on meelt parandatud, ja andes meie Päästjale väe meid aidata meie surelikes jõuetustes.”

Del Parson. „Palve Ketsemani aias”, fragment. Koopiaid võib teha üksnes Kirikus kasutamiseks

Igaviku pöördeline sündmus

Kui ma mõtlen kannatustele, mida ma isiklikult näinud olen, mis on nii lõpmatult väikesed võrreldes kõigi nendega, kes on maa peal kõndinud või kunagi kõnnivad, ei suuda ma ühegi sõnaga, mida ma tean, kirjeldada tundeid oma südames selle kohta, mis pidi leidma aset Päästja südames, meeles, kehas ja hinges Tema pühadel, kõikehõlmavate kannatuste hetkedel, mil ta pidi kannatama kogu inimkonna pattude ja valu pärast.

Kogu igaviku pöördeline sündmus sai alguse, kui Jeesus läks „paika, mida nimetatakse Ketsemaniks” (Mt 26:36) Õlimäel väljaspool Jeruusalemma linnamüüre. Ta ütles oma jüngritele: „Minu hing on väga kurb surmani” (Mt 26:38).

Ta palvetas ning ütles: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad” [Mt 26:39]. Ta naasis oma jüngrite juurde, leidis nad magamast, läks taas ära ja palvetas teist korda. „Minu Isa, kui see ei või muidu mööda minna kui et ma selle joon, siis sündigu sinu tahtmine! ‥ Ja ta palvetas kolmandat korda ja ütles jälle needsamad sõnad” (Mt 26:42, 44).

Jeesus jõi kibedast karikast ja kannatas nii aias kui ka ristil rohkem, kui me surelikkuses mõista suudame. Olles patuta, võttis Ta enda peale kõik meie patud, et kui me tuleme Tema juurde ja meelt parandame, võetakse meie patud ja koormad meilt ära (vt 2Kr 5:21).

Jeesuse kannatusi, surma ja lepitusohvrit oli kaua oodatud. Rääkides 700 aastat enne Jeesuse sündi, kuulutas Jesaja prohvetlikult, et „Jehoova [laseb] meie kõigi süüteod tulla tema peale” (Js 53:6). Jeesus rääkis oma elu andmisest „lunaks” (Mt 20:28; vt ka 1Tm 2:6) „pattude andeksandmiseks” (Mt 26:28) kõigi eest, kes Temasse usuvad ja pattudest meelt parandavad. Peetrus kirjeldas, kuidas Ta kannatas meie pattude pärast (vt 1Pt 3:18), et Tema vermete tõttu saame meie terveks (vt 1Pt 2:24). Ta tegi midagi, mida ükski teine ei saanud teha, et võimaldada meil naasta meie Isa juurde. Teda „löödi meie süütegude tõttu” (Js 53:5).

Pärast Ketsemanis aset leidnud kannatusi jätkus Tema agoonia: Teda reetis inimene, kes kõndis koos Temaga, Teda naeruvääristati ebaõiglaste valitsejate ees, Tema keha peksti rooskadega ning julmad ja halastamatud sõdurid surusid Talle pähe okaskrooni (vt Jh 18:2–3, 12–14; Mk 15:15–20), ja Tema piitsutatud õlgadele tõsteti raske ristipalk, kui Ta Kolgata poole sammus (vt Jh 19:16–17).

Ristil koges Ta taas Ketsemanis tuntud äärmise agoonia teravat valu, mida ükski inimene ei suudaks taluda. Jeesus Kristus, Jumala Poeg, kandis üksi oma Isalt saadud jumalikku ülesannet oma elu maha jätta. Sõjamehed ja ülemad ei saanud seda Temalt ära võtta (vt Jh 10:18). Austuse ja alandlikkusega langetas Jeesus pea ja ütles: „See on lõpetatud!” (Jh 19:30).

Tema maise elu viimane hetk oli lõppenud. Pole sõnu, mis kirjeldaksid Tema hinnalise anni suurust. Seda ei nõuta kunagi kelleltki teiselt. Jeesus Kristus kannatas „ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi” (Hb 10:10).

Kui Tema jumalik missioon oli täidetud, oli Ta nüüd esimene kogu inimkonna ajaloos, kes tõusis hauast surematusse (vt 1Kr 15:21–23).

Naistele haua ääres ütlesid inglid:

„Miks te elavat otsite surnute juurest?

Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!” (Lk 24:5-6)

Oma apostlitele ütles Ta: „Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen!” (Lk 24:39) Hiljem „ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale ..” (1Kr 15:6). Pealtnägijad nägid ülestõusnud Päästjat. Ta ei olnud surnud. Ta elas.

Jeesus Kristus murdis igavese surmaorjuse ahelad ja köidikud iga inimese eest, kes on elanud või kunagi elab maa peal (vt 1Kr 15:22). Ta võitis ära meie kõikehõlmava vaenlase. Meie vaenlane surm võideti igaveseks.

President Russell M. Nelson (1924–2025) ütles: „Jeesus Kristus võttis enda peale teie patud, teie valud, teie südamevalu ja teie nõrkused. Te ei pea neid üksi taluma! Ta andestab teile, kui te meelt parandate. Ta õnnistab teid sellega, mida vajate. Ta ravib teie haavatud hinge. Kui te end Tema külge köidate, tunduvad teie koormad kergemad. Kui sõlmite ja järgite Jeesuse Kristuse järgimise lepinguid, avastate, et teie elu valusad hetked on ajutised. Teie kannatused on „neelatud rõõmust Kristuses” [Al 31:38]."

Ühe Tema ametisse pühitsetud apostlina olen kogenud vaimseid ja isiklikke hetki, mis on toonud mulle kindla tunnistuse, et Ta elab. Püsigu need sõnad nende ülestõusmispühade ajal pehmelt meie meeles ja südames: „Sinu Poja kannatusi aita meeles pidada", kui me rõõmustame lauldes: