Rõõmurikas lepingurada

Jerry Garnsi foto. Pilti võib kopeerida ainult Kirikus kasutamiseks

Pühad lubadused

Meie Taevane Isa ja Tema Poeg, Jeesus Kristus, armastavad meid kõiki rohkem, kui suudame ette kujutada. Nende armastus ei ole kusagil ilmsem kui lubatud õnnistustes, mis on seotud meile ristimisel ja Issanda kojas pakutavate lepingutega.

President Russell M. Nelson (1924–2025) õpetas: „Ilmutatud religiooni üheks olulisemaks põhimõtteks on pühad lepingud.” Juriidilises keeles on leping üldiselt kokkulepe kahe või enama poole vahel. Religioosses mõttes on lepingul palju olulisem tähendus. See on püha tõotus Jumalale.”

Iga püha lubadus, mille anname ja millest kinni peame, õnnistab meid. Taevane Isa ja meie Päästja Jeesus Kristus tahavad meid endile lähemale tuua. Nad tahavad aidata meil õppida ja kasvada usus ning mõistmises. Nad tahavad anda meile taevast väge. Nad tahavad, et leiaksime tervenemise ja rahu maailmas, kus selliseid õnnistusi on raske leida. Nad tahavad, et me kogeksime rõõmu selles ja tulevases elus. Sellest täiuslikust armastusest tulenevalt pakuvad nad meile võimalust sõlmida nendega lepingulise sideme. Meil on õnnistus iga nädal sakramendikoosoleku ajal taas nendele lepingutele pühenduda.

Me võtame sakramenti tänulikkuse vaimus, sest meil on rõõmurikas õnnistus võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, pidada meeles Teda ja Tema armastust meie vastu, mida näidatakse Tema lepituse anni kaudu – et Ta kannatas, valas verd ja suri meie eest. Sakrament õnnistab meid iganädalase võimalusega näidata oma soovi pidada kinni Tema käskudest, uuendada lepinguid ja sõlmida uus leping (vt ÕL 20:77, 79).

„Kuulen sageli väljendit, et võtame sakramenti oma ristimislepingute uuendamiseks. Kuigi see on tõsi, on see palju enamat,” ütles president Nelson. „Ma tegin uue lepingu. Teie olete teinud uue lepingu. Ja [Issand] ütleb, et selle tulemusena võib Tema Vaim olla alati koos meiega. Milline õnnistus!”

Kui parandame meelt ja võtame sakramenti puhta südamega, võtame vastu Püha Vaimu ja oleme „patust puhtad, otsekui meid oleks uuesti ristitud. See on lootus ja halastus, mida Jeesus meile kõigile pakub.”

Milline rõõm on parandada meelt ja saada andeks Kristuse lunastava armastuse kaudu!

Jennifer Rose Maddy foto Nauvoo Illinoisi templist

Tema rõõmukoda

Pärast Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendiks saamist rääkis president Nelson sageli lepingurajast, alates oma esimesest avalikust sõnumist Kiriku presidendina. Me astume sellele rajale „meeleparandus[e] ja [veega] ristimi[se]” kaudu (2Ne 31:17), ütles ta hiljem, ja „seejärel astume edasisi samme templis”.

Just nagu sakramendi võtmine meenutab meile meie lepinguid ja nendega kaasnevaid õnnistusi, samamoodi teeb seda templis asendustöö tegemine. Kui teeme surnute heaks asendustalitusi, mäletame neid pühasid lubadusi, mida oleme andnud, ja lubatud õnnistusi, mida saame.

Lepinguraja kaudu pärime kõik Aabrahamile, Iisakile, Jaakobile ja nende järeltulijatele lubatud õnnistused. Vaatamata neile lubatud õnnistustele ei elanud Aabraham, Iisak ja Jaakob kerget elu ning nii on see ka meiega. Nagu nemad, nii kohtame ka meie vastuseisu, nuhtlemist ja kaotust, kui meid „proovile panna[kse] kõigis asjades” (ÕL 136:31; vt ka 101:4–5). Kuid nagu prohvetid ja muistsed õigemeelsed pühad, teame, kelle peale võime loota (vt 2Ne 4:19).

Meie surelik elu on vaid üks hetk meie olemasolus, kuid see hetk – mis mõnikord on väga raske – on igavikulise tähtsusega. Jah, meie Taevane Isa tahab, et me õpiksime ning kasvaksime. Ning jah, selle kasvuga kaasnevad mõnikord pettumus ning kannatused. Kuid Ta tahab, et meie elu oleks ilus ja lootusrikas. Just sellepärast ja et kergendada meie teekonda tagasi Tema juurde, on Ta andnud Päästja, kes on Isaga sõlmitud lepingute „tagaja”. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu täidab Isa oma lastele templis antud lubadused.

Oma armastuse ja lepitusohvri kaudu on meie Päästja kogenud kõike, millega me elus silmitsi seisame, ning tervendanud kõik. Ja tänu Tema pühale kojale – Tema rõõmukojale – saab kõik raskustest hoolimata korda. Lepingute pidamise palsam pühib minema kurbuse, valu, leina ja pettumuse. Me ei pea muretsema ega kartma. Võime hoopis rõõmustada, et meie lunastuse hind on makstud (vt 1Kr 6:20) ja et igavesse ellu viiv lepingurada on sisse tallatud.

Lepingurada on tõepoolest lunastava armastuse rada. Kui austame templis sõlmitud lepinguid, saame suurema väe, armastuse, halastuse, mõistmise ja lootuse õnnistusi. Templipitseerimiste imelisus ja suurejoonelisus – kui pereliikmed armastuses kogu igavikuks kokku seotakse – tekitavad mu hinges ülimat aukartust ja rõõmu ning täidavad mind tänuvaimuga.

„Alati, kui teie elus juhtub mingeid muutusi, on vaimselt kõige turvalisem koht elada oma templilepingutest kinni pidades,” andis President Nelson nõu. Ma tean omaenda armsast ja ajuti kibedast surelikkuse kogemusest, et need sõnad on õiged.

Illustreerinud Allen Garns

Kogu nad koju

Kui Israel Barlow oli oma väikese pojaga veel viimast korda hüvasti jätnud, kirjutas ta oma naisele: „Mõte sellest, et lähen kaugele ära ja ei naase enam mitte kunagi [Jamesi] hauale, tõmbas mu südame viimase keele nii pingule, et see tema haual valatud pisarate käes katkes.”

Kujutan ette, et 4. detsembril 1889 valati veel pisaraid – seekord rõõmupisaraid. Sel päeval pitseeriti väike James Nathaniel Barlow Utah’s Logani templis oma vanematega. Selleks ajaks oli Israel surnud ja teised seisid tema ning Jamesi asemikena.

Me õde Kearoniga oleme Israeli ja Elizabethi suhtes eriliselt õrnad ja äärmiselt kaastundlikud. Meie esimene laps, poiss nimega Sean, suri kolmenädalaselt südameoperatsiooni ajal. See oli meie jaoks maailma kõigutav kaotus. Kahtlesime tookord, kas suudame selle üle elada. Me matsime ta Inglismaal valu tegevalt väikesesse hauda. Viisteist aastat hiljem paluti meie perel kolida ära oma kodust Ühendkuningriigis, et teenida täiskohaga Kirikus, ja me jätsime selle väikese haua maha.

Me ei kaotanud oma last rännakul läände ega kannatanud Barlow’de kirjeldamatuid raskusi, kuid me mõistame natukene, mida nad läbi elasid. Meie pisipoja haud on väga kaugel, kuid nagu Barlow’del, on ka meil püha pitseerimislepingu kaudu kestev usk Jeesuse Kristuse ülestõusmisesse ja sellesse, et meie pere on igavene.

Meil kõigil on lahkunud esivanemaid ja teisi lähedasi, kes ütlevad meile: „Ära jäta mind siia.” Tänu templilepingutele ei pea kedagi maha jätma. Meie kutse on neid armastada, teenida ja aidata neid koju kokku koguda.

Meie Taevane Isa armastab meid – teid ja mind. Ta on andnud meile templid, et „mis [me] iganes seo[me] maa peal, see saab seotud taevas” (ÕL 128:8; vt ka Mt 18:18). Ta saatis oma Poja murdma surma ahelaid, sillutades teed igavikulistele sidemetele ja perekonna igavesele taasühinemisele.

Seepärast on meil talitused. Seepärast sõlmime lepinguid. Seepärast ehitame templeid. Sellepärast me pühendamegi ennast Jumala tööle ja hiilgusele (vt Ms 1:39). Ja sellepärast valame rõõmupisaraid, teades, et meid ning meie lähedasi ootab Isa ja Poja juures igavikuline taaskohtumine.

Leidkem rõõmu ja rahu, kui peame kinni oma lepingutest ja ühineme Issandaga Tema hiilgavas päästmistöös.