Me järgime Jeesust Kristust, kui me koos Temaga Ta tööd teeme

Me osaleme Päästja töös, kui aitame Jumala lastel samuti saada ustavateks Jeesuse Kristuse jüngriteks. See hõlmab Tema evangeeliumi jagamist ja seeläbi hajutatud Iisraeli kokkukogumist, täites Päästja Kirikus kohustusi ja püüdes saada Tema-sarnaseks. Meie „edukus [Tema töös] ei sõltu sellest, kuidas teised otsustavad vastata [meile, meie] ettepanekutele või [meie] siirastele heategudele”. President Russell M. Nelson on öelnud: „Kui te ükskõik millal teete midagi, mis aitab kedagi – olgu siis siin- või sealpool eesriiet – astuda sammu lähemale Jumalaga lepingute sõlmimisele ja hädavajalike ristimis- ja templitalituste saamisele, siis aitate te koguda kokku Iisraeli.”

Selleks, et Päästja tööst saaks meie töö, keskendume me Tema eesmärkidele, peame Ta käske ja armastame üksteist. Kuigi me teeme Tema tööd Tema moodi (vt ÕL 51:2), jäetakse mõned asjad meie enda otsustada. Päästja ütles Missouri osariiki Jacksoni maakonda kogunenud pühadele:

„Sest vaata, ei ole õige, kui ma käsin kõigis asjus; sest see, keda kõiges sunnitakse, see on laisk ja pole tark teenija, mispärast, ta ei saa tasu.

Tõesti, ma ütlen: Inimesed peaksid olema õhinaga kinni heades aadetes ja tegema palju asju omaenda vabast tahtest ning saatma korda rohkesti õigsust;

sest neis on vägi, milles nad on vabad tegutsema. Ja kuivõrd inimesed teevad head, ei kaota nad mingil juhul oma tasu.” (ÕL 58:26–28)

Kui me järgime Päästjat, teeme koos Temaga Ta tööd ja aitame teistel saada Tema ustavateks jüngriteks, siis me õpetame seda, mida õpetaks Tema. Kuna me ei ole volitatud midagi muud õpetama (vt ÕL 52:9, 36), keskendume kõrvalekaldumatult Tema õpetusele (vt ÕL 68:25). Lisaks pöörame erilist tähelepanu neile, kes on vaesed, abivajajad ja kaitsetud (vt ÕL 52:40). Need rõhuasetused said selgeks, kui Päästja tsiteeris Naatsareti kogudusekojas Jesajat:

„Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse,

kuulutama Issanda meelepärast aastat!” (Lk 4:18–19; vt ka Js 61:1–2)

Issanda meelepärane aasta viitab ajale, mil Jumala rahva peale kuhjatakse kõik Tema lepingu õnnistused. Me järgime Jeesust Kristust, kui kutsume teisi saama Jumalaga lepingute sõlmimise ja pidamise õnnistusi ning hoolitseme nende eest, kes on vaesed või vajavad muul viisil abi.

Koos Jeesuse Kristusega töötamine on virgutav, sest Tema tegusid, kavatsusi ja eesmärke „ei saa nurja ajada, samuti ei või need minna tühja” (ÕL 3:1). Neile, kes tunnevad end heidutatuna, on Issand andnud nõu: „Mispärast, ärge väsige head tegemast, sest te rajate alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur.” (ÕL 64:33) Me laseme Issandal saagi pärast muretseda ja teeme lihtsalt oma osa.

Oma osa täitmine on lihtsam, kui arvata oskame, sest Issanda töö tegemiseks ei pea olema erakordselt andekas ega võimekas. Tema nõuab vaid pühendumist ja valmidust. Issand ütles pühadele Kirtlandis Ohio osariigis: „Vaata, Issand nõuab südant ja teenistusvalmis meelt.” (ÕL 64:34) Issand võib teha teenistusvalmid võimekaks, kuid Ta ei saa ega taha teha võimekaid teenistusvalmiks. Teisisõnu, kui me oleme pühendunud ja valmis, saab Ta meid kasutada. Kuid olgu me kuitahes andekad, kasutab Ta meid vaid siis, kui me oleme Ta tööle pühendunud ja valmis Teda aitama.

Samuel ja Anna-Maria Koivisto näitasid üles nii pühendumust kui ka valmidust. Peagi pärast abiellumist kolisid Koivistod töövõimaluste tõttu Soomest Jyväskyläst Rootsi Göteborgi. Jõudnud kohale, kutsuti vend Koivisto juhataja Leif G. Mattssoni jutuajamisele, kes oli nõuandja Rootsi Göteborgi vaia juhatuses. Kuna Samuel ei rääkinud rootsi keelt, peeti vestlus inglise keeles.

Pärast lühikest jutuajamist palus juhataja Mattsson Samuelil teenida Utby koguduse misjonitööjuhina. Samuel pööras tähelepanu niigi ilmselgele: „Aga ma ei räägi rootsi keelt.”

Juhataja Mattsson nõjatus laua kohale ja küsis tabavalt: „Kas ma küsisin, et kas sa räägid rootsi keelt või kas sa tahad Issandat teenida?”

Samuel vastas: „Te küsisite, kas ma tahan Issandat teenida. Tahan küll.”

Samuel võttis kutse vastu. Ka Anna-Maria võttis kutsed vastu. Mõlemad teenisid ustavalt ja õppisid samal ajal ilusasti rootsi keelt rääkima.

Samueli ja Anna-Maria elu on iseloomustanud pühendumine ja valmidus Jumalat teenida. Nad on Kirikus harilikud kangelased. Nad on teeninud ustavalt iga kord, kui neid on palutud. Nad on õpetanud mulle, et me kasutame teenides olemasolevaid andeid (vt ÕL 60:13), ja seejärel aitab Issand meil Tema eesmärke täita.

Teenistusvalmina püüame mitte kurta ega nuriseda, kuna me ei soovi oma teenimist vähimalgi kombel varjutada. Kurtmine võib anda märku vankuvast pühendumisest või sellest, et meie armastus Päästja vastu pole selline, nagu peaks. Kontrollimatust nurisemisest võib välja kasvada avameelne Issandale vastuhakkamine. Sellist asjade kulgu võib täheldada Ezra Boothi elus, kes Ohio osariigis varajase pöördununa Kirikuga liitus ja Missouri osariiki misjonile kutsuti.

1831. aasta juunis Ohiost lahkudes oli Ezra pahane, et mõned misjonärid said reisida vankriga, samas kui tema pidi kõndima suvekuumuses ja teel olles jutlustama. Ta nurises. Missourisse saabudes oli ta enesekindlus langenud. Missouri ei olnud selline, nagu ta oli oodanud. Ta vaatas ringi ja märkis, et „väljavaated paistsid mõnevõrra sünged”.

Ezra muutus üha küünilisemaks, sarkastilisemaks ja kriitilisemaks. Missourist lahkudes naasis ta võimalikult kiiresti Ohiosse ega jutlustanud oma teel, nagu tal oli teha palutud. Algsest nurinast sai ebalus ja lõpuks usaldusekaotus varasemate vaimsete kogemuste vastu. Ezra lahkus peagi Kirikust ja „lõpuks „hülgas kristluse ja temast sai agnostik””.

Sama võib juhtuda ka meiega, kui me pole ettevaatlikud. Kui me ei säilita igavikulist vaatenurka ega tuleta endale meelde, kelle töö see tegelikult on, võime ka meie nuriseda, ebaleda ja lõpuks oma usu kaotada.

Ma palvetan, et me võiksime otsustada järgida Jeesust Kristust ja teha Ta tööd koos Temaga. Seda tehes antakse meile „kallid ja suurimad tõotused” (2Pt 1:4). Nende õnnistuste seas on pattude andekssaamine (vt ÕL 60:7; 61:2, 34; 62:3; 64:3), päästmine (vt ÕL 6:13; 56:2) ja ülendus (vt ÕL 58:3–11; 59:23). Meile lubatakse tõesti ülimat andi, mida Jumal võib anda – igavest elu.