Jeesus Kristus: ülestõusmispühade lootus ja lubadus

Jumal, meie Igavene Taevaisa; Jeesus Kristus, Tema armas Poeg, ja Püha Vaim on isiklikult meile lähedal. Nende lõputu ja igavene valgus, kaastunne ja lunastav armastus on põimunud loomise eesmärgi ja meie olemasolu kangaga (vt Al 30:44; Ms 6:62–63).

Surelikkusele eelnenud taevases nõukogus „hõiskasid [hommikutähed üheskoos] ja kõik Jumala pojad [ja tütred] tõstsid rõõmukisa” (Ii 38:7). Me valisime valiku. Nüüd käime me usus. Me avastame omaenda kogemuste kaudu Jumala lubatud ilu, selgust, rõõmu ja eesmärki keset surelikkuse kindlusetust, heidutust ja väljakutseid.

Me ei ole mõeldud ekslema eksistentsiaalses kindlusetuses üksipäini. Me võime suhelda taevaga, tugevdada usku ja kuuluvust perekonnas, pühade majapidamises ja kogukonnas ning saada iseenda kõige ustavamaks, vabamaks, ehedamaks, rõõmsamaks versiooniks, kuuletudes vabatahtlikult ja rõõmuga Jumala käskudele. Selline lepingukuuluvus kaasneb lepitusega – üheks saamisega – Jeesuses Kristuses ja Tema kaudu.

Lootus Jeesuse Kristuse elust ja missioonist

Ülestõusmispühade lootuse ja tõotuse juurde kuuluvad iga päev õnnistused ja õpetused, mida Jeesus Kristus jagas oma täiusliku sureliku teenimistöö ajal. Algusest peale ette määratuna sündis Jeesus Kristus Jumala Ainusündinud Pojana (vt Jb 4:5; Al 12:33–34; Ms 5:7, 9). Ta edenes tarkuses ja pikkuses ning leidis armu Jumala ja inimeste juures (vt Lk 2:52). Püüdes täita ainult oma Isa tahet, andestas Jeesus Kristus patte, tervendas jõuetust, äratas surnuid ning trööstis haigeid ja üksildasi.

Kord, kui Ta oli 40 päeva paastunud, tunnistas Ta: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud [tervendama neid, kelle süda on murtud], kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse.” (Lk 4:18; vt ka Luke 4:18 (ingliskeelne VAP Piibel); Js 61:1)

See tähendab meid kõiki.

Viimsel õhtusöömaajal pesi Jeesus Kristus oma jüngrite jalgu (vt Jh 13:4–8). Nii Vanas kui ka Uues Maailmas seadis „elav vesi” ja „eluleib” ise sisse sakramenditalituse. Pühal sakramenditalitusel hüüame me Isa poole ja lubame lepinguga võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, pidada Teda alati meeles ja pidada Ta käske, et Tema Vaim oleks alati meiega (vt Lk 22:19–20; 3Ne 18:7, 10–11).

Jeesus kannatas Ketsemani aias meie lunastamiseks ja lepitamiseks rohkem, kui inimene suudab kannatada. Igast poorist tuli verd. Ta kannatas seda valu kõikide eest, et meie ei peaks kannatama, kui me meelt parandame (vt ÕL 18:11; 19:16).

Reedetu ja alusetult süüdistatuna Jeesust Kristust pilgati, Talle anti rooska ja Tema alandliku pea peale suruti okaskroon (vt Mt 27:26, 29; Mk 15:15, 17, 20, 31; Lk 22:63; Jh 19:1–2). „Teda haavati meie üleastumiste pärast, ‥ tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Js 53:5) Ta „tõsteti üles ristile”, et tõmmata meid enda juurde (vt 3Ne 27:14–15). Ja ometi andestas Jeesus Kristus ka ristil olles (vt Lk 23:34). Ta palus, et Johannes hoolitseks Tema ema eest (vt Jh 19:26–27). Ta tundis end hüljatuna (vt Mt 27:46; Mk 15:34). Selleks et pühakiri saaks täide minna, ütles Ta, et Tal on janu (vt Jh 19:28). Kui kõik oli tehtud, „heitis ta [ise] hinge” (Lk 23:46; vt ka Jh 10:17–18).

Jeesus Kristus teab, kuidas meid meie haigustes, jõuetustes, üksilduses, eraldatuses ja raskustes aidata (vt Al 7:12). Sellised kannatused tulevad sageli teiste valikute tagajärjel. Ta teab ka, kuidas tunda koos meiega rõõmu, kui me tunneme heameelt ja oleme tänulikud, ning kuidas valada koos meiega pisaraid, kui meie rõõm on täielik. Ta kutsub meid hellalt enda nimel oma häälega oma lambatarasse. Ta kutsub igaühte kõikjal. Ta kutsub meid nägema ja mõistma surelikku elu igavikulisest vaatenurgast. Kui me elame õiglaselt ja peame oma lepinguid, lubab Ta, et kõik asjad kokku saavad sündida meie heaks (vt ÕL 90:24; Rm 8:28).

Talle parajal ajal ja viisil tuleb taastamine – mitte ainult selliseks, nagu asjad olid, vaid ka selliseks, nagu need võivad saada. Jeesus Kristus võib tõesti vabastada meid orjusest ja patust, surmast ja põrgust ning aidata meil saavutada meie jumalikku identiteeti, kui me saame usu ja meeleparanduse kaudu millekski enamaks, kui iial ette kujutasime.

Tänu Jeesusele Kristusele ei lõpe kõik surmaga. Me kuulutame ülestõusmispühade ajal:

Oma Isa käsul ja väel võis Jeesus oma elu anda ja siis selle jälle võtta (vt Jh 10:17). Kui Ta keha lebas hauas, teenis ja organiseeris Jeesus Kristus vaimumaailmas, kuulutades „nende lunastamist surma köidikutest” (ÕL 138:16).

Kolmanda päeva hommikul tõusis Ta hauast. Ta rääkis Maarjaga. Ta ilmus kahele jüngrile Emmause teel, oma apostlitele ja teistele. (Vt Mt 28; Mk 16; Lk 24; Jh 20.)

Kiasmilikus tunnistuses kutsus Ta oma jüngreid heitma võrke teisele poole paati, ja kuigi võrgud olid taas kalu täis, ei rebenenud need seekord (vt Jh 21:6–11; Lk 5:3–7). Ta toitis jüngreid ja anus kolm korda Peetrust, et too Ta lambaid ja tallekesi söödaks (vt Jh 21:12–17). Ta tõusis taevasse, kuulutades, et Ta jüngrid toona ning kõik meie praegu jagaksime ülestõusmispühade hiilgavaid uudiseid ja Tema evangeeliumi kõigi rahvuste, hõimude ja rahvastega (vt Mt 28:19–20; Mk 16:15).

Jeesus Kristus on meie Hea Karjane ja Jumala Tall. Ta andis oma elu oma lammaste eest ja annab oma elu oma lammastele. Ta talus aias ja ristil talumatut ja tegi meie eest lepituse. Ta näitab meile ajas ja igavikus oma eeskujuga, kuidas Ta „meil avas tee nii igavikusse”.

Kristuse lepituse ja ülestõusmise väe kaudu ühinevad meie keha ja vaim taas füüsilisel ülestõusmisel. Me oleme siis hiilgavad, taastatud ilme ja füüsise poolest, jäse jäsemelt. Isegi meie juuksekarvad taastatakse. Me vabaneme ealistest vaevustest, haigustest, füüsilistest õnnetustest ja mentaalsest võimetusest. Kristuse lepitus saab meid õnnistada, et võita igasugune vaimne lahusolek ja vaimne surm. Meeleparanduse tingimusel vabastatakse meid kõikidest pattudest ja muredest ning meile avaneb igavene armastuse ja rõõmu täius. Eheda, puhta ja vabana võime me naasta oma kõige kallimates peresuhetes meie Isa, Jumala, ja Jeesuse Kristuse hiilgavasse selestilisse lähedusse.

Me näeme oma lähedasi taas. Kui me oleme nendega, keda me armastame, taas kokku saanud, näeme me üksteist igavikulisest vaatenurgast – suurema armastuse, mõistmise ja lahkusega. Jeesuse Kristuse lepitus võib aidata meil pidada meeles seda, mis on oluline, ja unustada seda, mis pole. Oma Päästja ja suhete nägemine suurema usu ja tänuga toob rahu, kergendab koormaid, lepitab südameid ning ühendab pered ajas ja igavikus.

Külluse ja rõõmu lootus

Jeesuse Kristuse ja ülestõusmispühadega käib kaasas taevaluukide avanemine, viinapuu vilja mitmekordistumine ja maade muutumine meeldivaks. Jeesuse Kristuse ja ülestõusmispühadega käib kaasas leskede ja orbude, näljaste ja abitute ning nende eest hoolitsemine, kes tunnevad hirmu, keda on väärkoheldud või kes on süütult kurjusele jalgu jäänud. Pannes neid kõiki tähele, kutsub Jeesus Kristus meid nägema ja teenima armastavalt ja kaastundlikult nagu Tema.

Kõige selle, mis puutub heasse, taastab Jeesus Kristus ülirohkesti (vt Jh 10:10; Al 40:20–24). Ta lubab, et „maa on täis ja selles on rohkem kui küllalt” (ÕL 104:17). Tema kõikide asjade taastamine hõlmab Tema evangeeliumi täiust, Tema preesterluse volitust ja väge ning pühasid talitusi ja lepinguid, mida leiab Tema Kirikust, mida kutsutakse Tema nime järgi, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks.

Jeesuse Kristuse ja ülestõusmispühadega käib kaasas see, et üha enam Issanda pühakodasid jõuab paljudes paikades Jumala lastele üha lähemale, tuues meie südamesse õpetuse päästjatest Siioni mäel (vt Ob 1:21). Issand annab meile pühitseva ja isetu võimaluse pakkuda maa peal seda, mida lahkunud lähedased igavikus vajavad ja soovivad, kuid ise endale muretseda ei saa.

Selline on minu lootus, lubadus ja tunnistus. Ma tunnistan meie Isast Jumalast, meie Päästjast ja Lunastajast Jeesusest Kristusest ning Pühast Vaimust. Leidkem ülestõusmispühade ajal ja iga päev igavest lootust ja lubadust Jumala jumalikust õnneplaanist ja selle lepingurajalt, millega kaasneb jumalik muutus surelikkusest surematusesse ja igavesse ellu. Kergendagu Jeesuse Kristuse kindel lepitus iga päev meie koormaid, aidaku meil trööstida teisi nende muredes ja vabastagu meie hing Ta täiele rõõmule.

Ülestõusmispühade lootuse ja lubaduse kaudu täidab Jeesus Kristus meie südameigatsused ja vastab meie hingeküsimustele.