Mingem templisse

Ivan Ortiz Ponce’i foto Bogotá templist Colombias

COVID-19 pandeemia ajal suleti Colombias Bogotá tempel. Kuna ma ei saanud enam templis käia, kõndisin mõnikord vaimusilmas läbi templi, meenutades, kuidas olin seal templitöötajana teeninud.

Vahetult pärast seda, kui Colombias algas COVID-19 karantiin, jäi mu ämm väga haigeks. Kui ma palvetasin, et teada, kuidas saaksin teda aidata, mõtlesin templi peale.

Templile mõeldes tundsin Püha Vaimu õhutust küsida oma ämmalt, kas ta sooviks tulla minuga vamusilmas ühte maailma kõige ilusamasse kohta.

Nõrgal häälel vastas ta: „Jah.”

Kujutasime ette, et alustame oma teekonda tema kodust Medellínis, reisime minu koju Bogotá’sse ja jõuame seejärel templi juurde. Kujutasime ette, kuidas siseneme templisse ja seal teenime. Kujutasime ette, et istume koos selestilises ruumis ja täname Issandat palves.

Hiljem palusime Taevast Isa, et mu ämm võiks Tema tahte kohaselt saada oma tervise tagasi ning võiks lõpuks füüsiliselt templisse naasta. See oli eriline, pühalik kogemus, mis teda tugevdas ja julgustas.

Üks lugu Päästjast, mis mind kõige rohkem puudutab, juhtus Kapernauma linnas. See lugu õpetab meile, et Issand võib õnnistada ja ravida teisi nende pereliikmete ja sõprade abiga.

Kui Kapernauma inimesed said teada, et Jeesus ühes majas viibib, tõid nad tema juurde halvatud mehe.

„Ja kui nad rahva pärast ei pääsenud teda tooma tema ligi, võtsid nad sealt kohalt, kus ta oli, katuse lahti, tegid augu ja lasksid alla sängi, millel halvatu lamas.”

Kui Jeesus nägi nende usku, ütles ta mehele: „Tõuse üles, võta oma säng ja mine koju!” (Vt Mk 2:1–11.)

Nagu halvatud mees, nii sai ka minu ämm terveks Päästja väega preesterluse õnnistuse kaudu ning tema ja tema pere ja sõprade usu kaudu.

Nendel ebakindlatel aegadel tean, et saame juhiseid abivajajate tugevdamiseks ja julgustamiseks. Kui pöördume Taevase Isa poole ja peame alati meeles Teda ja Tema Poega, võime saada rahu, lootust ja tervenemist.