Jeesuse Kristuse leidmine Vanas Testamendis

Me loeme Uuest Testamendist, et Jeesus Kristus ütles enda kohta „ma olen” (vt Jh 8:58). Sõnaühend „ma olen” vastab kreeka keelde tõlgituna Vanas Testamendis kasutatud nimetusele Jehoova. See ajas inimesed marru ja nad tahtsid Teda jumalateotuse eest kividega visata (vt Jh 8:59). Nad ei mõistnud seda väärtuslikku tõde, mis jääb paljudele mõistmata ka nüüdisajal: et Jeesus Kristus on Jehoova, Vana Testamendi Jumal.¹

Võib-olla mõistetakse Päästja identiteeti Vanas Testamendis valesti osalt seetõttu, kuna Jeesuse Kristuse nime selles raamatus ei kasutata. Selle asemel viitasid autorid Talle selliste erinevate nimetustega nagu „Jumal”, „Ma olen” või „Issand”². Kui me kord seda teame, hakkame märkama Jeesust Kristust kogu pühakirjades selgemini. Näiteks:

• Kui Mooses rääkis „Jumalaga” põlevas kibuvitsapõõsas, kõneles ta Jeesuse Kristusega (vt 2Ms 3:6).³

• Sarnaselt ütles Jeesus Kristus Joseph Smithile, et Ta on „Suu[r] Mina Olen” (ÕL 29:1).

• Ristija Johannes kutsuti valmistama „Issanda” teed (Mt 3:3). Sellega täitus salm Jesaja 40:3, kus kuulutati prohvetlikult Jeesusest Kristusest.

• Lk-l 17 kirjas olevast tabelist leiate Jehoova kohta veel teisigi pühakirjanäiteid.

Keith Larson. Aadam ja Eeva teevad ohverdusi.

Vanas Testamendis on rikkalikult sümboleid ja lugusid, mis meenutavad, millist abi Päästja meile pakub. Näiteks:

• Paljudes pühakirjasalmides kirjeldatakse aegu, mil ustavatel inimestel kästi Jumalat teenides loomi ohverdada. Näiteks kästi Iisraeli lastel ohverdada tall ja märgistada oma ukseava selle verega. Neid, kes seda tegid, kaitsti Egiptuses hukatusliku nuhtluse eest. Sellised ohverdused tuletavad meile meelde, et Jeesus Kristus, Jumala Tall, lasi end oma lepituse osana surmata. Tema ohverdus päästab meid füüsilisest ja vaimsest surmast. (Vt 2Ms 12:13.)

• Kui prohvet Eelija pidi ellujäämiseks põgenema ja end kõrbes varjama, oli ta kurb ja soovis surma. Samal ajal, kui ta magas, ilmusid kuskilt imekombel kosutav kook ja värskendav vesi, mis andsid talle jõudu edasi minna. See tuletab meile meelde, et Jeesus Kristus on Elav Vesi ja Eluleib. Ta on meie ülim lootuseallikas. (Vt 1Kn 19:1–8.)⁴

• „Sinu sõna on mu jalale lambiks,” kirjutas üks psalmilaulik (L 119:105; rõhutus lisatud). Miika tunnistas: „Kui ma istun pimeduses, siis on Jehoova mulle valguseks.” (Mi 7:8; rõhutus lisatud) Nende sõnadega meenub meile, et Jeesus Kristus on maailma Valgus, mis meid taevasesse koju tagasi juhatab.

Võib-olla avastate lugedes veel muudki, mis meenutab teile Jeesust Kristust ja seda, et Ta suudab meid päästa – nagu Noa pere päästeti laevas veeuputusest või kui Joona sai vaala kõhus aega meelt parandada. Need sündmused meenutavad meile, et Päästja saab meid elutormidest läbi kanda ja et Ta annab meile alati võimalusi õigele teele naasta. (Vt 1Ms 7:1; Jn 1:17.)

Ajuti võib tunduda, et Vana Testamendi Jumal on vihane ja kättemaksuhimuline. Peaksime meeles pidama, et selle raamatu algsed autorid tulid vana aja kultuuriruumist, mille tavad ja tõlgendused võivad olla meile nüüdisajal lõpuni raskesti mõistetavad. Käsiraamat „Tule, järgne mulle”, rühmaarutelud ja Püha Vaimu valgustus aitavad meil kooskõlastada Vanast Testamendist loetu oma teadmistega Jeesuse Kristuse kohta, mille oleme saanud teistest pühakirjaraamatutest.

Ja üks Päästja õpilaste jaoks tuttav Jehoovale iseloomulik ilmne tunnus on see, et Ta on isiklik Jumal. Ta näitab nii suursuguselt kui ka vähem tähtsal viisil sekkudes, et on alati valmis päästma neid, kes Teda usaldavad. Näiteid Ta teenimistööst Vanas Testamendis:

• Kui Aadam ja Eeva olid üle astunud, riietas või kattis Issand nad nahkriietega (vt 1Ms 3:21). Sõna „lepitus” heebreakeelne vaste tähendab „katma” või „andestama”.

• Ta kutsus Eenokit, et ta kõnniks koos Temaga (vt Ms 6:34), ja tõstis üles Siioni rahva (vt Ms 7:69).

• Ta valmistas ette Joosepi, et ta päästaks oma pere ja lugematul arvul teisi näljahädast (vt 1Ms 37–46).

• Ta juhatas Iisraeli lapsed läbi kõrbe (vt 2Ms 13:21–22).

• Ta läks Aaroni ja Mirjami juurde, et tugevdada nende usku elavasse prohvetisse (vt 4Ms 12:5).

• Ta juhatas Rutti ja säilitas tema päritolu ta järeltulijate kaudu (vt Rt 3:10–11; 4:14–17).

• Ta hüüdis poiss Saamueli nimepidi (vt 1Sm 3:3–10).

• Ta andis Estrile julgust vapralt oma rahvas päästa (vt Est 2:17; 8:4–11).

Vahel tundub igapäevaelu lahinguna. Me oleme tõepoolest hea ja halva vahelises vaimses lahingus, mis Vanas Testamendis kirjeldatud sõdadest sugugi ei erine. Me hüüame koos vana aja sõjameestega: „Juhata meid, suur Jehoova.”⁵ Järgmistest pühakirjakohtadest kostub Tema rahustav vastus:

• „Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!” (Jos 1:5)

• „Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid on Jumala sõda!” (2Aj 20:15)

• „Ma teen sind tugevaks, ‥ ma toetan sind.” (Js 41:10)

• „Mina olen sinuga ja päästan sind.” (Jr 1:8)

Me oleme ustava Vana Testamendi rahvaga rohkem seotud, kui arvata oskame. Vana aja nägijad ootasid Jeesuse Kristuse surelikku elu ja kirjutasid sellest. Jesaja näiteks kirjeldas Issandat nii vägevate sõnadega, et need pandi muusikasse, mida me sageli ülestõusmispühade ja jõulude ajal üheskoos kuulame (vt Js 7; 9; 40 ja 53).⁶

Ka meie ootame nende prohvetite sarnaselt Kristuse tulemist – eeldades, et ta naaseb seekord selleks, et isiklikult maa peal valitseda.⁷ Ja kui me valmistame maailma ette Tema teiseks tulemiseks, ammutame selleks jõudu tõdedest ja lubadustest, mis olid kõigepealt kirjas Vanas Testamendis, näiteks:

• Patriarhaalsed õnnistused, milles teavitatakse meid ka sellest, millisesse Iisraeli suguharusse me kuulume. Leping, mille Issand sõlmis Aabrahamiga tuhandeid aastaid tagasi, kehtib meile kui Kiriku lepinguliikmetele ka nüüdisajal vaatamata sellele, mis suguharust me pärineme. (Vt 1Ms 13:14–17; Aabr 2:9–11.)

• Käsk hingamispäeva pühitseda, mis on Issanda sõnul „tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Jehoova, kes teid pühitseb” (2Ms 31:13).

• Pühad pesemised, võidmised ja riietamised, mis kuuluvad nüüdisajal templis teenimise juurde, anti esmalt Aaronile ja ta järglastele (vt 3Ms 8).

Mõelge, kui paljud õigemeelsed mehed ja naised on teinud ohverdusi, et me inim-ajaloos nii kaugele jõuaksime. Nende pühad jõupingutused on meile aluseks ning me jagame nendega üht ja sama nägemust Päästja juhitud maailmast. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Pärast 4000-aastast ootust ja ettevalmistusi on jõudnud kätte määratud aeg, mil evangeelium viiakse maailma rahvastele. See on Iisraeli koja lubatud kogunemise aeg. Ning meie saame selles osaleda!”⁸

Minerva Teichert. Kristus punases kuues, avaldatud Kiriku Ajaloomuuseumi loal.

Meie käes on lugu sellest, kuidas inimkond sai alguse – see on lepingukristlastena meie lugu. Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele oleme teadlikud, millega see enneolematu rännak lõpeb. Saatan hävitatakse ja õigemeelsed on võidukad. Kuidas aga meie enda lugu lahti rullub?

Kas otsustame kõndida sel aastal Jeesuse Kristusega? Kas palume, et Ta jääks meiega, kuulates innukalt, mida Ta õpetab?

Tema on see armastav isiklik Päästja, kelle häält kuuleme Vanas Testamendis, kelle elu on kirjas Uues Testamendis ja kelle õpetusi edastatakse selgelt Mormoni Raamatus. Kui me veidi harjutame, suudame näha ka seda, kuidas Ta teenimistöö on läbi Vana Testamendi lehekülgede põimunud. Tal on keskne koht inimkonna minevikus, olevikus ja tulevikus. Ta on olnud ja jääb alati igal sammul meie kõrvale.