Tule, järgne mulle
Õpetus ja Lepingud 71, 77 ja 82
Varjatud aarded
Vaadake, mis on pühakirjades pealispinna all.
Issand ajab meie vaenlased segadusse Talle parajal ajal.
Issand ajab meie vaenlased lõpuks segadusse.
(ÕL 71)
Kedagi „segadusse ajada” tähendab hämmingusse ajada, üllatada, vastupanu murda, kitsikusse viia, kohutada või jahmatada.
Seega, öeldes Joseph Smithile, et „kui keegi tõstab oma hääle teie vastu, aetakse ta segadusse minu poolt parajaks arvatud ajal” (ÕL 71:10; rõhutus lisatud), lubas Issand, et evangeeliumivastased kogevad ühel päeval oma valikute negatiivseid tagajärgi.
„Minu poolt parajaks arvatud ajal” tähendab seda, et Issandal on oma ajastus. Me peame leppima sellega, et paljusid ei võeta kohe vastutusele oma tegude eest – ja see on okei. Me peaksime usaldama Issandat ja Tema ajastust.
Loomulikult peaksime välja astuma tõe kaitseks. Kuid seda tehes peaksime austama teiste tõekspidamisi ja otsustusõigust evangeeliumi mitte vastu võtta.
Ärge muretsege inimeste pärast, kes peavad oma missiooniks Kirikut kritiseerida ja maha teha ning on valmis valetama ja tahtlikult meie tõekspidamiste kohta ebaõigeid asjaolusid avaldama. Jätke see Issanda hooleks. Ta ajab nad segadusse ning annab neile lõpuks võimaluse õppida ja muutuda.
Loomad on nii nagu meiegi igavesed olendid, kellest Taevane Isa hoolib.
Taevane Isa lõi ka meie sõbrad, loomad.
(ÕL 77)
See võib näida pisiasjana, kuid Õpetuse ja Lepingute 77. osas on ilmutatud midagi tõeliselt imelist: ka loomadel on hing!
Paljud inimesed on seda alati uskunud – see tundub tõsi –, isegi kui Piiblis ja Mormoni Raamatus seda täpselt välja ei öelda. Nüüd kuulutas Issand seda ühemõtteliselt.
Nagu inimesed, loodi ka „loomad”, „roomaja[d]” ja „taevalin[nud]” esmalt vaimselt. Nii nagu meie vaimukeha, nii sarnaneb ka nende vaimukeha nende füüsilise kehaga. Ja meiesarnaselt naudivad ka nemad „igavest õnneseisundit” – õnne ja rõõmu oma ülestõusnud kehas. (Vt ÕL 77:2–3.)
Me teame, et Taevane Isa lõi loomad, andis nad meie hoolde ja tahab, et me neid hästi kohtleksime. Nad on nii nagu meiegi igavesed olendid, kellest Taevane Isa hoolib.
Kasutage saadud õnnistusi hästi.
(ÕL 82)
Mõte, et suure väega kaasneb ka suur vastutus, ei pärine superkangelastelt. Päästja väljendas sama, kui Ta ütles prohvet Joseph Smithile: „Sellelt, kellele palju on antud, nõutakse palju.” (ÕL 82:3)
Meie anded, annid ja õnnistused tulevad Issandalt. Nende iseenesestmõistetavaks pidamine on halb mõte. Kui Issand on õnnistanud teid särava mõistuse ja teadmisjanuga, kuid te raiskate koolis aega ja ajate läbi keskpäraste hinnetega, olete oma andi väärkasutanud. Sama kehtib ka tugeva sportliku inimese puhul, kes kasutab oma jõudu teiste kiusamiseks, või hea huumorimeelega õnnistatud inimese puhul, kes seeläbi inimesi alandab (paljud meist peavad selle kallal tööd tegema).
Issand tahab, et me annaksime endast parima – ja seda muuseas omaenda, mitte kellegi teise võimetega võrreldes. Olenevalt sellest, millisest oskusest me räägime, võib teie „parim” olla kellegi teise „parimast” parem või halvem. Ja sellest pole midagi! Olge oma tugevuste eest tänulik ja nõrkuste pärast alandlik ning laske Issandal aidata teil oma potentsiaali saavutada.