Mõistatuslik purk

„Ema! Mis see on?” Sadie tõmbas kapist välja suure plekkpurgi. „Sellel pole silti.”

„Ma unustasin sellele sildi panna,” ütles ema. „Mõnelt konservilt oli silt ära tulnud, seega müüdi neid poes odavalt. Ma ostsin ühe. Arvasin, et need on ilmselt herned.”

Sadie tegi grimassi. Konserveeritud herned ei olnud tema lemmikud.

Ema võttis purgi ja keeras selle ümber. „Nad lähevad varsti halvaks. Parem sööme need täna ära.” Ta pani purgi lauale.

„Mis see on?” küsis Sadie vanem vend Jason.

„Kes teab?” vastas Sadie. „Ema arvab, et need on herned.”

Jason raputas purki. „Ei kostu nagu herned. Ma arvan, et oad.”

See andis Sadiele idee. Ta haaras teibi ja markeri ning kirjutas ühele paberilehele „herned” ja teisele „oad”. Ta teipis need purgi külge.

Siis mõtles ta hetke ja kirjutas paberile „tomatikaste”.

Just siis astus kööki isa. „Mis toimub?”

„Me mängime mängu,” ütles ema. „Arva ära, mis on purgis.”

Isa võttis purgi, raputas seda kõvasti ja nuusutas. „Seened!” kuulutas ta.

Kõik oigasid. „Ainult mitte seened!” ütles Sadie. See oli hullem kui herned, oad ja tomatikaste. „Võib-olla peaksime selle purgi lihtsalt ära viskama.”

„Kas sa ei taha teada, mis seal tegelikult on?” küsis ema.

Isa haaras purgiavaja. „Mina tahan!”

Kui isa purgi avas, kattis Sadie silmad. Aga kui isa kaane ära tõmbas, oli tüdruk üllatunud. Purk oli täis maitsvaid puuvilju.

„Nämma!” ütles ta, kui vaatas tükeldatud pirne, viinamarju, kirsse ja virsikuid.

Jason tõi kausid ja lusikad. „Sööme!”

Sadie tõstis lusikaga purgist mõned puuviljad oma kaussi. „Ma ei suuda uskuda, et me kõik eksisime,” ütles ta. „Ma olin kindel, et sees on midagi jubedat.”

„Kas me kunagi ka inimesi niimoodi sildistame?” küsis ema.

„Mida sa sellega mõtled?” küsis Sadie.

Isa asetas oma kausi lauale. „Me otsustame, millised nad on seestpoolt, kuigi näeme ainult nende välimust.”

Sadie mõtles selle üle järele. „Kui Samara oli koolis uus, arvasin, et ta pole sõbralik. Kuid siis sain teada, et ta lihtsalt ei oska väga hästi meie keelt. Nüüd me mängime kogu aeg!”

„See on hea näide,” ütles ema.

„Mõnikord tunnen, et mind sildistatakse,” ütles Jason vaikselt. „Lapsed koolis ütlevad, et ma saan häid hindeid ainult sellepärast, et ma meeldin õpetajale. Kuid tegelikult teen ma kõvasti tööd ja teen kõik ülesanded ära.”

„Sildid võivad haiget teha, kas pole?” küsis isa.

Jason noogutas.

Sadie lõpetas oma viimase puuviljaampsu. „Aga kas kõik sildid on halvad? Poes pead teadma, mida sa tegelikult ostad.”

„Just nii,” nõustus isa. „Millal siis sildid head on?”

Jason tõstis lusika üles. „Kui need on tõesed!”

„Ja kes teab, mis inimese sees tõeliselt on?” küsis ema.

„Taevane Isa,” ütlesid Sadie ja Jason üheskoos.

„Ma mõistan.” ütles Sadie. „Ma olen Jumala laps. See on minu jaoks õige silt.”

„Ja minu,” ütles Jason.

„Ja minu!” ütles isa.

„Kõigi jaoks.” Ema naeratas. „Nii et me ei tohiks sildistada inimesi selle põhjal, mida me väljastpoolt näeme, ega uskuda meile antud valesid silte. Sest ainult Jumal teab, mis meie hinges on.”

Sadie kirjutas uue sildi ja kleepis selle oma kampsunile. „Jumala laps,” ütles ta. Sadie naeratas. Talle meeldis see silt kõige rohkem.

Illustreerinud Róisín Hahessy