Mitte enam nii üksi

Damián vaatas oma seljakotti, kindlustamaks, et tal oli kõik vajalik kaasas. Kiriku riided? Olemas. Kingad? Olemas. Mormoni Raamat? Olemas. Ta sulges seljakoti tõmbluku, viskas selle õlale ja astus ukse poole.

„Mamá!” hüüdis Damián. „Ma lähen Abuela ja Abuelo juurde!”

Mamá voltis rätikuid. „Vaata, et sa oma vanavanematele abiks oled.” Ta katkestas hetkeks voltimise, et Damiáni kallistada. „Ma tean, et sulle meeldib koos nendega kirikus käia. Veeda homme toredasti aega.”

„Seda ma teen!” vastas Damián. Aga mulle meeldiks, kui sa minuga kaasa tuleksid, mõtles poiss.

Damián kõndis bussipeatusesse. Igal laupäeval sõitis ta bussiga läbi oma linna Ecuadoris Abuela ja Abuelo juurde. Ta veetis öö nende juures. Ja järgmisel päeval läks koos nendega kirikusse.

Pühapäeva hommikul pani Damián selga kirikuriided. Ta nööpis kinni oma särgi. Pani jalga oma kingad. Seejärel jalutas koos Abuela ja Abueloga kirikusse.

Damiánile meeldis kirik. Talle meeldis laulda laule ja võtta sakramenti. Talle meeldis samuti oma sõpru näha. Kuid ta soovis, et tema teised pereliikmed koos temaga oleksid.

Sel pärastlõunal läksid Damián, Abuela ja Abuelo külla vend ja õde Ruizile. Nad pidasid koos koduõhtut. Abuelo tõi magustoiduks pannitäie kooki.

Õpetus oli Jeesusest Kristusest. Damián värvis Jeesuse pilti, samal ajal õpetust kuulates. „Jeesus mõistab kõiki meie tundeid,” sõnas vend Ruiz. „Isegi kui kurvastame.”

Damián vaatas oma pilti Jeesusest. Teda rõõmustas teadmine, et Jeesus tema tundeid mõistis.

Pärast lõpupalvet ütles Abuela: „Ma tõin kooki. Kes tahab kooki süüa?”

„Mina!” vastas Damián. See kreemjas kook oli Damiáni lemmik. Ja Abuela oskas seda hästi küpsetada.

Pärast koduõhtut viis Abuela Damiáni bussipeatusesse, et poiss saaks koju sõita. Damián heitis pilgu maha.

„Kas midagi on viga?” küsis Abuela.

Damián kortsutas kulmu. „Ma tahan, et ka ülejäänud pere koos meiega kirikusse tuleks.”

„Mina ka,” möönis Abuela. Ta kallistas Damiáni. „Sinu pere armastab sind väga. Ja ka Abuelo ja mina ja paljud teised!”

Buss peatus nende ees. Damián istus akna juurde ja lehvitas Abuelale, kui buss sõitma hakkas.

Damián mõtles Abuela sõnade üle. Ta mõtles Mamá ja oma venna ja õe peale. Ta teadis, et nad teda väga armastavad. Ja seejärel mõtles ta oma Algühingu õpetaja peale. Ja Ruizi perele. Ja Abuela ning Abuelo peale. Nad kõik armastasid teda samuti.

Ja üle kõige teadis Damián, et Taevane Isa ja Jeesus teda armastavad. Ja ta ei tundnud end enam nii üksi.