Pärast teie vigu – isegi suuri vigu

Apostel Peetrus oli Uues Testamendis paeluv inimene. Tal oli usku ja julgust kõndida vee peal Jeesuse poole, kuid vaid mõni hetk hiljem lasi ta hirmudel endast võitu saada ja hakkas vajuma, hüüdes abi saamiseks Issanda poole (vt Mt 14:28–31). Kuigi me ei tea kõiki Peetruse elu üksikasju, teame ühte korda, mil ta kibedasti nuttis.

Vaid mõni tund enne seda, kui Jeesus Kristus vahistati, kuulutas Ta prohvetlikult, et Peetrus salgab Teda kolm korda, enne kui kukk kaks korda kireb. Peetrus keeldus sellist prohvetlikku kuulutust uskumast ja „ütles veel eriti: „Kui ma sinuga peaksin ka surema, ei salga ma sind mitte!”” (Mk 14:31)

Muidugi läks täide Päästja prohvetlik kuulutus. Päästja vahistamist ümbritsenud vägivalla ja hirmu tõttu vedas Peetruse vaprus teda alt. Kui Peetrus oli juba kaks korda salanud, et ta Päästjat tunneb, ja teda kolmandat korda küsitleti, hakkas ta „needma ja vanduma: „Ei ma tunne seda inimest, kellest te räägite!”” (Mk 14:71).

Kui kukk kaks korda kires meenus Peetrusele Päästja prohvetlik kuulutus „ja ta ‥ nuttis kibedasti” (Mt 26:75).

Kuid sellega tema lugu ei lõpe!

Vastavalt sellele, mida me pühakirjadest loeme, ei saanud Peetruse hirmud enam kunagi jagu tema tunnistusest Jeesusest Kristusest. Ta tunnistas julgelt Päästjast igal võimalusel, hooolimata teda varitsevast ohust. Pidage meeles, et Peetrus õpetas inimesi, kes olid just Jeesuse Kristuse risti löönud! Oht oli reaalne.

Kui Peetrus tervendas mehe, kes oli sünnist saati halvatud, käskides teda: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!” (Ap 3:6), võeti ta koos Johannesega kinni ja teda küsitleti, kuidas ta selle imeteo korda saatis.

Peetrus vastas julgelt: „Olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi, seisab see siin teie ees tervena.

Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!” (Ap 4:10–12).

Milline julge vastus! Ja selged tõendid tema veendumuste kohta.

Igaüks meist teeb selles elus pattu. Hoolimata parimatest jõupingutustest jääb meil aeg-ajalt vajaka oma lootuste ja kavatsusteni küündimisest. Nagu Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Jeffrey R. Holland (1940–2025) kord õpetas: „Kui Tema ainus täiuslik Ainusündinud Poeg välja arvata, siis on Jumal teinud aegade algusest peale tööd ebatäiuslike inimestega.”

Teie vead – isegi suured vead, ei määratle ega piira teie vaimset väärtust! Kuna Peetrus parandas meelt ja Kristus andestas talle, ei takistanud see, et Peetrus Kristust salgas, tal hiljem suure väega tunnistada, õpetada ja usule pöörduda. Pühakirjad on täis näiteid teistest jüngritest, kes patustasid, parandasid meelt ja jätkasid usus Kristusesse.

Saatan püüab teid alati veenda, et teie vead kuhjuvad ja te ei suuda neist kunagi üle saada. Eirake tema valesid!

Õde Tamara W. Runia, esimene nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses, on õpetanud: „Kuna teil on vaja seda kuulda, ütlen ma selle välja: te ei ole hääl teie peas ega ka vead, mida te teinud olete. Võib-olla peaksite ka teie selle välja ütlema. Öelge Saatanale: „Mitte täna!” Käskige tal endast taganeda.

Tunnetage seda tõmmet, seda Jumalale meelepärast kurbust, mis pöörab teid teie Päästja poole, ning vaadake, kuidas Tema arm tuleb teie ellu ja nende ellu, keda te armastate. Ma luban, et selsamal hetkel, kui me murtud südame julgelt Tema ette toome, on Ta kohe meil vastas.”

Sel ülestõusmispühal, mõtiskledes täielikumalt Päästja lepituse üle, pidage meeles, et võime meelt parandada ja uuesti proovida on üks suurimaid ande, mida te eales saada võite. Tänu Jeesusele Kristusele võite saada andeks kõige hullemad vead ja seejärel heita need kõrvale nagu rasked ahelad.

„Päästja on igavesti säravam kui häbi pimedus,” on õpetanud õde Runia.

Tänu Jeesusele Kristusele särab lootus alati eredalt meie ees, kui me püsivalt Temale keskendume.